Kui palud oma lastel kogu aeg ettevaatlik olla, ei õpi nad riske võtma ja vigu tegema. Seda on aga eluks väga vaja. Riskide võtmine aitab põrumist õppida. Lapsed peavad teadma seda, et kõik ei lähe alati plaanipäraselt ja on täiesti normaalne, kui kõik asjad alati ei õnnestu. Kui nad riske võtta ei saa, hakkavad nad ebaõnnestumist kartma, aga see pole halb asi ja seda ei tohiks karta.

Ka saadab see "ole ettevaatlik!" lause lastele signaali, et sa ei usalda neid ja et igalpool on peidus erinevad ohud, mida justkui ainult täiskasvanud näevad. Macquire'i ülikooli uuringus selgus, et kui lapsevanemad ei julgusta lapsi riske võtma, võivad neil tulevikus esineda probleemid ärevusega.

Mida aga teha siis, kui näed, et su laps hakkab kohe kukkuma või teeb endale haiget? Kui lapsevanemad hoiavad keelitamist endale, võivad nad üllatuda, kui hästi nende lapsed erinevates situatsioonides toime oskavad tulla. Kuigi nad võivad teha vigu, on nende kõrval kindlasti ka palju edusamme. Loomulikult on igati normaalne paluda ette vaadata, kui olete suurel parkimisplatsil või keset linnaliiklust. Ühesõnaga olukorras, kus ettevaatamatus võib tõesti ohtu kujutada.

Siit leiad paar ideed, mida "ole ettevaatlik" asemel öelda!

"Pea meeles, oksad on teravad ja su õde seisab sinu kõrval. Kivid on väga rasked!"

"Kas märkad, kuidas need kivid on libedad; klaas on väga täis; see oks on väga kõva?"

"Mis su plaan on selle suure terava oksaga?"

"Kas sulle tundub, et kivi on kindel; tuli pole kuum?"

"Kuidas sa sealt pärast alla saad, kui sinna ronid?"

"Kas sa näed vedelevaid mänguasju; kõnnitee lõppu; suurt kivi?"

"Kas kuuled, et auto tuleb; vesi jookseb; teised lapsed mängivad?"

"Proovi kasutada oma käsi; jalgu!"

"Lapsed; beebid; loomad vajavad ruumi. Kas sul on piisavalt ruumi? Kas sa saaksid minna kuskile, kus on rohkem ruumi?"

"Kas tunned end kurvana; väsinuna; turvaliselt?"

"Aega on, tee rahulikult."

"Olen siin, kui mind vajad."

Mida aga lapsele mitte kunagi ütlema ei peaks?