Meie enesekuvand on seotud oletusega, kuidas teised meid näevad

Peale selle, et meie enesekuvand on seotud meie oletusega, kuidas teised meid näevad, on enamik pingutusi enese arendamisel tegelikult vaid meie katsed tollele kujuteldavale ideaalile vastata. Kui arvame, et keegi, keda imetleme, peab rikkust eduks, hakkame tollele inimesele mulje avaldamiseks rikkust taga ajama. Kui kujutleme, et sõber arvustab meie välimust, kohendame vastuseks oma väljanägemist. Shetty toob näiteks “West Side Story” kus Maria kohtab poissi, kes on temasse armunud. Mis on tema järgmine laul? „I Feel Pretty“ („Tunnen end ilusana“).

Daniel Day-Lewis mänginud 1998. aastast alates vaid kuues filmis. Ta valmistub igaks rolliks põhjalikult, süüvides täielikult tegelaskujusse. Martin Scorsese filmi “New Yorgi jõugud” Lihuniku-Bill rolli jaoks õppis ta lihunikutööd, rääkis nii võtteplatsil kui väljaspool seda tugeva iiri aktsendiga ning palkas tsirkuseartistid õpetama talle nugade loopimist. Ja see on alles algus. Ta kandis üksnes autentseid 19. sajandi riideid ja kõndis oma tegelaskujuna mööda Roomat ringi, algatades võõraste inimestega vaidlusi ja kaklusi. Võib-olla just selle rõivastuse tõttu sai ta kopsupõletiku.

Shetty selgitab, et Day-Lewis kasutas tehnikat, mida kutsutakse meetodnäitlemiseks, mis nõuab, et näitleja elab võimalikult palju tegelaskuju moodi, selleks et muutuda mängitavaks rolliks. See on uskumatu oskus ja kunst, kuid sageli süüvivad meetodnäitlejad tegelaskujusse sedavõrd, et roll hakkab elama ka väljaspool lava või ekraani. “Ma tunnistan, et läksin hulluks, täiesti hulluks,” ütles Day-Lewis aastaid hiljem ajalehele Independent, tunnistades, et roll ei teinud “eriti head ei minu füüsilisele ega vaimsele tervisele”.

Mingil määral tegeleme kõik ebateadlikult meetodnäitlemisega

“Meil on isikud, keda mängime internetis, tööl, sõpradega ja kodus. Neil erinevatel isikutel on oma head küljed. Need võimaldavad meil teenida raha ja maksta arveid, aitavad toimida töökohal, kus me ei tunne end alati mugavalt, lasevad hoida suhteid inimestega, kes meile tegelikult ei meeldi, aga kellega meil tuleb suhelda. Kuid sageli on identiteedil nii palju kihte, et tegelik mina läheb kaotsi – kui me kunagi üldse teadsimegi, kes või mis see oli. Me toome ilma igasuguse teadliku kontrolli või kavatsuseta töörolli endaga kaasa koju ja rolli, mida mängime sõpradega, oma romantilisse ellu. Ükskõik kui edukalt me rolle ka ei mängi, lõpuks tunneme, et oleme rahulolematud, masendunud, mitteväärtuslikud ja õnnetud. Alguses väike ja haavatav “mina” saab moonutatud,” kirjutab Shetty.

Harva, kui üldse, loome teadlikult, kavatsuslikult omaenda väärtusi. Me langetame elulisi valikuid, kasutades kahekordset peegelkujutist sellest, kes me võiksime olla, ilma asja päriselt läbi mõtlemata. Cooley kutsus seda nähtust “Peegelminaks”.

Me elame iseenda tajumise tajumises ja selle tagajärjel oleme kaotanud oma tegeliku mina

Kuidas saaksime ära tunda, kes me oleme ja mis meid õnnelikuks teeb, kui ajame taga kellegi teise unistuste moonutatud peegelpilti?

“Võid mõelda, et mungaks olemise raske osa on lasta lahti lahedatest asjadest: peod, seks, teleka vaatamine, asjade omamine, päris voodis magamine (okei, voodi osa oli üsna karm). Aga enne, kui ma selle sammu astusin, tuli mul üle saada veel suuremast tõkkest: anda oma “karjäärivalikust” teada vanematele,” meenutab Shetty.

"Ajaks, kui olin viimast ülikooliaastat kokku võtmas, olin otsustanud, millist teed mööda tahan minna. Ütlesin vanematele, et lükkan tagasi tööpakkumised, mis olid mulle tehtud. Viskan alati nalja selle üle, et vanemate arvates oli mul kolm karjäärivalikut: arst, advokaat või hädavares. Ei ole paremat viisi öelda vanematele, et kõik see, mis nad sinu heaks tegid, oli raisatud – kui hakata mungaks.”

Nagu kõigil vanematel, olid Shetty omadel unistused, kuid ta oli vähemalt teinud neile kergemaks harjuda mõttega, et temast võib saada munk: pärast 18-aastaseks saamist veetis ta osa suvest praktikandina Londonis ja osa aastast harjutades aašramis Mumbais. Ajaks, kui ta tegi otsuse, oli tema ema esimene mure sama, mis igal emal: poja heaolu. Kas tal on tervisekindlustus? Kas “valgustuse otsimine” oli kõigest peen viis rääkida “päev läbi logelemisest”?

Ema jaoks oli suuremgi väljakutse, et neid ümbritsesid sõbrad ja perekond, kel oli samasugune arusaam edust: arst-advokaat-hädavares. Jutud levisid, et Shetty on astumas radikaalset sammu ja ema sõbrad hakkasid ütlema “Aga te olete nii palju tema haridusse investeerinud” ja “Tema ajud on ära pestud” ja “Ta raiskab elu ära”. Ka tema sõbrad arvasid, et ta on elus läbi kukkumas. Ta kuulis näiteks: “Sa ei leia enam kunagi uut töökohta” ja “Sa viskad maha igasuguse lootuse elatist teenida”.

Shetty selgitab, et kui püüad elada elu kõige ehtsamalt, satuvad mõned sinu suhted ohtu. Nende kaotamine on risk, mida tasub ära taluda; leida viis, kuidas hoida suhteid alles, on väljakutse, mida tasub vastu võtta.

“Minu areneva mungameele õnneks ei olnud vanemate ja nende sõprade hääled kõige olulisemad suunanäitajad, mida otsuse tegemisel kasutasin. Selle asemel toetusin iseenda kogemusele. Pärast 18-aastaseks saamist olin igal aastal proovinud mõlemat elu. Oma suvisest töökohast rahanduses tulin alati koju, tundes üksnes nälga õhtusöögi järele. Aga iga kord, kui lahkusin aašramist, mõtlesin: “See oli hämmastav. See oli lihtsalt mu elu parim aeg. Nende väga erinevate kogemuste, väärtuste ja uskumussüsteemidega katsetamine aitas mul mõista iseenda omi,” toob ta välja.

Perekond, sõbrad, ühiskond, meedia – meid ümbritsevad pildid ja hääled, mis räägivad meile, kes me peaksime olema ja mida tegema

Reaktsioonid Shetty otsusele saada mungaks on näited välisest survest, millega me kõik läbi elu silmitsi seisame. Need suruvad valjuhäälselt peale arvamusi, ootusi ja kohustusi. Mine keskkoolist otse parimasse ülikooli, leia tulus töökoht, abiellu, osta kodu, saa lapsi, tee karjääri. Kultuurinormid eksisteerivad põhjusega – ei ole midagi halba ühiskonnas, mis pakub näiteid selle kohta, milline võiks rahuldust pakkuv elu välja näha. Aga kui valime need eesmärgid järele mõtlemata, ei saa me kunagi aru, miks meil ei ole oma kodu või miks me ei ole õnnelikud seal, kus elame, miks meie töö tundub tühine, kas me isegi tahame abikaasat või ühtegi neist eesmärkidest, mille poole pürgime.

“Minu otsus liituda aašramiga keeras ümbritsevate arvamuste ja muretsemiste hääle valjemaks, kuid tänuväärsel kombel olid aašramist saadud kogemused andnud mulle ka vajalikud tööriistad, millega müra välja filtreerida. Põhjus ja lahendus olid ükssama. Ma olin vähem haavatav ümbritseva müra suhtes, mis rääkis mulle, mis on normaalne, turvaline, praktiline, parim. Ma ei lülitanud välja inimesi, kes mind armastasid – ma hoolisin neist ega tahtnud, et nad muretseksid –, aga ma ei lasknud ka nende arusaamadel edust ja õnnest dikteerida minu valikuid. See oli – ühtaegu – kõige raskem otsus, mille olin iial teinud, aga see oli õige,” tõdeb ta.

Vanemate, sõprade, hariduse ja meedia hääled täidavad noore inimese pead, külvates sinna uskumusi ja väärtusi. Ühiskonna definitsioon õnneliku elu kohta kuulub kõigile ja eikellelegi. Shetty sõnul ainuke viis sepistada tähendusrikast elu on filtreerida müra välja ja vaadata enda sisse. See on oma mungameele kujundamise esimene samm.

“Me alustame teekonda nii, nagu teevad seda mungad, kõrvaldades segajad. Kõigepealt vaatleme väliseid jõude, mis meid kujundavad ja enda väärtustest kõrvale kallutavad. Seejärel vaatame üle väärtused, mis meie elu praegusel hetkel kujundavad, ja mõtiskleme, kas need on kooskõlas sellega, kes me tahame olla ja kuidas tahame elada,” kirjutab Shetty.