Kuidas öelda sõpradele "ei" ? Tundub võimatu, kuid tegelikult see nii ei ole

“Vanad sõbrad või töökaaslased kutsuvad sind välja aga sa ei taha minna. Mis teed? Sa ikkagi tood mingi imelise vabanduse, miks sa ei saa minna. Sa ei ütle vanadele sõpradele näkku, et kuulge tüübid, ma ei viitsi teiega jaurata!", kirjutab maailmarändur Tom Walsberg oma raamatus „Eluterve pohhuist“. Kuidas siis ikkagi ära öelda?

Aitad ikka ega muutu ülbeks ega ebaviisakaks

“Seega ei ole vaja sul kellelegi rääkida, et sul on savi! Sa ikkagi aitad kui saad! Sa ikkagi kuulad inimese ära ja kui jutt muutub tüütuks, siis vahetad teemat. Sa ei ülba. Sa ei ole ebaviisakas. Sa hoolid teiste heaolust, aga sa lihtsalt ei lase kõikvõimalikel asjadel, olukordadel, uudistel, inimestel ja juhtumistel end tasakaalust välja viia! Selle kohapealt on sul koguaeg kama-kaks režiim peal. Eluterve pohhuisti sisemaailm umbes selline,” kirjeldab Walsberg.

Ta rõhutab, et eluterve pohhuist hoolib teistest rohkem kui sa oskad arvata. Seepärast ta luiskab vahel natuke, et mitte teistele haiget teha.

Eluterve pohhuist hoolib teistest rohkem kui sa oskad arvata

“Vanad sõbrad või töökaaslased kutsuvad sind välja aga sa ei taha minna. Mis teed? Sa ikkagi tood mingi imelise vabanduse, miks sa ei saa minna. Sa ei ütle vanadele sõpradele näkku, et kuulge tüübid, ma ei viitsi teiega jaurata! Ausalt, see ei paku mu hingele midagi!

Sama jauramine, tagarääkimine ja nostalgitsemine, sama jama iga kord. Te olete nagu vinguvad konnad, kes ise asju ette võta, ennast proovile ei pane ja virisevad kogu maailma üle pakatamas kadedusest. Pealegi joote te end tõenäoliselt kännuämblikuks ja muutute õhtu lõpuks eriti tüütuks. Seega käige kukejaani, ma ei tule teiega kuhugi!” kirjeldab ta, mida võib oma peas mõelda.

Eluterve pohhuist ütleb tema sõnul hoopis: “Ma nii väga tahaks tulla aga ma olen pisut tõbine, ei taha riskida. Palju tööd on ka, ei saa haigeks jääda. Või: ma tahaks väga tulla aga homme varahommikul sõidame perega maale. Ma ei taha korraks tulla ja ma tean, et teiega läheb poole ööni. Parem tulen teinekord. Või veidi ausamalt. Mul on praegu elus selline kummaline aga ilus periood, kus tahan veeta õhtuid omaette ja lugeda. Ma loodan, et te mõistate. Võibolla mõni teine kord olen valmis tulema aga täna mitte, ilusat möllu!”

Walsberg selgitab, et eluterve pohhuist käitub alati nõnda, et teised ei saaks aru, et tal on paljudest asjadest lihtsalt täiesti savi. Teised tunnevad lihtsalt tema kergust ja head energiat, mis tuleb sellest, et ta ei võta elu liiga tõsiselt.