Elumuutuse läbi teinud naine: ka minu lemmiktöö polnud ühel hetkel enam lemmik

Merit Raju meenutab oma raamatus "Vaba ja Metsik", kuidas ta tegi suure elumuutuse ja tuli ära oma lemmiktöölt ning vaba olles soovis kirjutada raamatu, millised kõhklused teda valdasid ning kuidas raamat lõpuks aitas teistelgi liikuda julgemalt oma unistuste poole.

Unistus raamatu kirjutamisest

Merit tunnistab, et tema lemmiktöö polnud ühel hetkel enam lemmik - muutunud oli firma juhtkond ja seega ka kogu vaib. Igatahes tundsin suurt rõõmu jälle vaba olemisest. “Minus väreles energia ja elurõõm, mida olin tundnud lapsena Võrumaa-suvedel. Ja mulle paistis nii loomulik olla suvel päikese käes, mitte vaadata arvutiekraani või läbi ribakardinate asfalti ja korstnaid,” kirjutab ta.

Ja järsku tundis ta ka, et soovib sellest kirjutada raamatu. “Raamatu!? Mina? Sel ajal olid raamatud ikkagi Tammsaare ja Krossi kirjutatud, mitte meritraju-mida?-kes?-tänavalt. Mul ei olnud isegi arvutit,” oli ta isegi sellest ideest tollal üllatunud.

Kuidas julgeda nähtavale tulla oma loominguga? Ennast usaldada, et tõesti võikski raamatu kirjutada, oli tema jaoks suur katsumus. Aga see unistus ei andnud alla. See kerkis ikka ja jälle.

Meriti tee viis Austraaliasse. Ta oli 29aastane ja üks aasta oli veel võimalik seal lihtkorras tööviisa saada – tuli võimalusest haarata! Uutest elamustest tuli taas raamatu kirjutamise tunne. Ta rääkis sellest töökaaslastele ja nad ei puhkenudki naerma. “Mina ise naersin, sest mulle tundus see ikkagi liiga suur ja aukartustäratav ja vastutusrikas ja nii mitte-mina,” polnud ta endas ikka veel kindel. Ta rääkis sellest sõpradele ja lähedastele ja nemadki julgustasid teda kirjutama.

Ümbritse end inimestega, kes sinusse usuvad

Kusjuures keegi ei öelnudki, et “proovi”, vaid Meritile tundus, et nad juba nägid teda raamatu autorina. “Nad uskusid minusse rohkem kui ma ise.”

See raamat sai valmis ja Merit sai palju kirju, milliseid muudatusi inimesed oma eludes tänu sellele tegid. Meeles on, et üks naine sellest raamatust tõuke tulla ära suure panga juhatuse liikme kohalt, teine aga otsustas teha autojuhiload.

“See julgus tuli minusse Austraalias, vaadates meie normidele või ainult minu enda peas vasardanule (“mina ju ei kõlba kirjanikuks”) teiselt poolt maakera. Nähes oma Austraalia töökaaslasi, kes käisid neljakümneselt armastusluule, jaapani kalligraafia ja balleti tundides. Seal ei olnud mingeid piiranguid, et sina selleks ei kõlba, sest sa pole Shakespeare, Epp Maria Kokamägi või Kaie Kõrb. Ja sellepärast sain ka mina üle barjäärist, et tahan kirjutada raamatu, aga ma pole Tammsaare ega isegi mitte naaatu-natukene tema sugulane,” selgitab naine.