"Olen olnud siiski veel suuremates aukudes. Arvan, et see on väga suur pluss – mida raskem katsumus su teele on ette lükatud ja mida rohkem sellest õpid, seda lihtsam on edaspidi ellu jääda," tunnistab Inga.

"Üks raputavamaid, mille käigus iseenda jaoks täiesti ära kadusin, oli keskkooli lõpuaastatel ühe minule väga olulise inimese kaotus. Lisaksin siia ka teisme­ea keerukuse. Sattusin väga raskesse leina. Kogu protsess, mille lõpus alles teadvustasin endale, mis asjad on minu sees paigast ära, võttis aega kümme aastat," meenutab naine ja lisab, et tookord leidis ta alatasa, et kõik on halvasti, ei suutnud ühtegi asja positiivses valguses näha.