2009. aasta aastavahetusele leidsin end voodist nutmast.

Ootasin kutset romantilisele aastavahetusüritusele oma sõbralt, kellesse olin juba ülikoolist alates armunud olnud. Olime terve päeva veetnud seal baaris, kus ta töötas, rääkinud ja mõtlesin, et võib-olla on just täna see päev, kui ta avaldab, et on ka mind terve selle aja armastanud.

Ei olnud.

Seega veetsin õhtu üksi, nutsin ja tegelesin sellega, et mu südame oli murdnud inimene, kellele ma väga meeldin, aga mitte sel viisil, nagu oleksin soovinud.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega