“Minu pikaaegne kallis sõbranna kaotas koroonapandeemia alguses töö, ta koondati. Tragi ja tubli inimesena otsis ta kiiresti endale uue töökoha, kuid tõsi, seal teenib ta kordades vähem kui oma eelmises töökohas.

Loomulikult soovisin ma teda toetada. Ta küsis mult mõned korrad laenu, et saaks üüri ära maksta ja normaalselt süüa. Andsin, ja ega ma otseselt ei lootnudki, et ta selle tagasi maksab. Kui, ehk siis kunagi tulevikus, kui ta jälle normaalselt teenima hakkab.

Aga miski, mis mind tohutult häirib — mul on tunne, et nüüd on ta hakanud mind ära kasutama. Sügisel, kui söögikohad veel lahti olid, maksin alati tema eest, kui söömas käisime. Tahtsin, et ta saaks veidi lõdvemalt võtta. Nüüd on tal palk veidi tõusnud ja eeldasin, et rohkem ta abi ei vaja. Täiskasvanud inimene peaks ju oskama arvestada ja rahaga ümber käia.

Nädal aega tagasi käisime koos söömas ja kui saabus maksmise aeg, ajas ta silmad suureks ja teatas, et ta üldse ei mõelnud, aga tegelikult on tal rahaga kitsas käes. Ehk ma ikka saaks talle välja teha. Nojah, sain küll, aga mis suhtumine see veel on…

Lasin sel minna ja läksin paar päeva hiljem teise sõbrannaga lõunale. Olime just tellinud, kui nägime, et mainitud sõbranna jalutas samal tänaval, ta nägi meid ja istus meie lauda maha. Tellis endale just mitte kõige odavama söögi ja kui ma temalt vaikselt uurisin, et on tal nüüd rahaga parem seis, pahvatas ta üle laua: “ma ju kuulsin küll, et sa said töö juures preemiat! Kas sul oleks kahju minu eest maksta?”

Peale seda vahejuhtumit ei ole me rääkinud. Möödas on küll kõigest paar päeva, aga mul tõesti kripeldab. See, et ma sain töö juures preemiat, ei tähenda, et ma peaksin hakkama kõigile välja tegema. Ja kas tõesti puruneb aastatepikkune sõprus rumala rahaprobleemi pärast? Rahaprobleem on alati ebamugav teema, aga selline suhtumine ju ka normaalne ei ole.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid