"Viimased mitu tundi on möödunud politsei eest ära joostes. Olen higine ja rampväsinud."
(5)
Hangin endale pressipääsme ja uue sõbra, kellega koos meeleavaldustel käia. Ainus probleem on see, et Sam on millegipärast alati täpselt seal, kus pipragaasi kasutatakse.
On pühapäev ja suundun järjekordselt protestilt koju. Viimased mitu tundi on möödunud politsei eest ära joostes. Olen higine ja rampväsinud. Kodumägi võiks sama hästi Everest olla. Seisan mäe all ja piidlen ühikatorni kauguses, kaalun tõsiselt šerpa palkamist, kui mu nina ärritab tugev kärsahais.
Kahman kiirelt seljakoti seljast ja otsin gaasimaski välja, kui taipan, et see suitsulõhn pole pisargaas, vaid vana naine, kes kükitab tee ääres ja susib kepiga lõket punases plekkämbris. Tal on tasakaaluga raskusi ja siis kasutab ta seda keppi enda püsti hoidmiseks. Tema kõrval maas on pakk kollast värvi õhukest paberit. Peotäiehaaval viskab ta paberit tulle. Paberid ei põle leegiga, vaid ajavad paksu halli suitsu, millesse vana naine vahepeal üleni ära kaob. See on joss paper, võltsraha, mida lähedastele tulega teispoolsusesse saadetakse. Jossi pabereid kutsutakse ka kummituste või hingederahaks. Need on kollased õhukesed paberilipakad, millele on trükitud kuldsetes ja punastes toonides palved ja soovid. Hongkongis on nende põletamiseks tegelikult reeglid, et kus ja miks ja kui palju võib, sest jossi põletamine tekitab palju õhusaastet. Vana naine ohkab, viskab viimase käpatäie raha lõkkesse ja valab seejärel pudelist vett peale. Tuli vaibub, vaid susiseb vaikselt. Naine haarab punase pange kätte ja tühjendab söestunud sisu rentslirestide vahele.
Muigan oma paranoilisuse üle ja hakkan aeglaselt mäkke ronima. Kiirustan esimese asjana kööki ja kaanin pudeli pudeli järel tühjaks. Viimased paar tundi pole saanud maski eest võtta ja janu tapab. Prillid ja gaasimask on näkku joonistanud sügavad randid, mis sügelevad jubedalt, aga kratsida ei tohi.
Muidu määriksin endale vaid rohkem pisargaasi näkku laiali.
Varustuse peitsin enne koju minemist seljakotti ära, parem on, kui igaüks ei tea, kus just käinud oled, mida just teinud oled.
Aga need randid näos reedavad mind.
„Tulid meeleavaldustelt?“ küsib Kaia, horvaadist vahetustudeng, kes just mu korrusele kolis.
„Mhm,“ noogutan ja täidan kraanist veel ühe veepudeli.
„Kui hull täna oli?“ küsib ta uudishimulikult. Ta on juba mitu nädalat mind igal võimalusel meeleavalduste teemal küsitlenud.
„Iga korraga läheb ainult hullemaks. Nad kasutasid täna mingit uut pisargaasi, Hiinas valmistatut vist. See on palju hullem kui ameeriklaste oma, mida nad muidu kasutasid. Tõmbab kopsu täiesti kinni ja paneb õhku oksendama,“ vastan ja topin veepudelid seljakotti. Kaia teeb suured silmad.
„Oli palju inimesi?“
„Palju eesliini meeleavaldajaid, tsiviilisikuid mitte nii palju. Oli ju ette teada, et täna võib vägivaldseks minna.“ Kaia teeb teed ja nõjatub vastu kraanikaussi.
„Kuule, kas sa Sami tead? Sam Tillburg? Ta käib ka kogu aeg protestidel.“
„Ei, ei ole kuulnud. Kas ta on vahetustudeng?“
„Jaa, prantslane. Tal on pressipääse, nii et ta käib igal nädalavahetusel pildistamas. Minu arust ta tegelikult ei ole ajakirjanik, lihtsalt fotohuviline. Tead ju prantslasi küll, nad armastavad proteste,“ naerab Kaia.
„Misasja, kuidas ta pressipääsme sai? Ma olen nädalaid edutult üritanud. Seda on Hongkongis vabakutselisena põhimõtteliselt võimatu saada, eriti üliõpilasena.“
„Ma ei teagi. Sa võid talt küsida.“
Super. See kutt on minu pilet pressiridadesse. Olen siiani käinud tsiviilisikuna, aga mida nädal edasi, seda ohtlikumaks olukord muutub. Ilma paberiteta ei julge esiritta trügida, aga just sinna on vaja. Pressipass on nagu kaitsekilp – pipragaasi saab topelt, aga arreteerimine on välistatud. Põhimõtteliselt annab see loa politseile kaamera nina all susata ja täpselt seda mul vaja ongi. Aeg on selle Samiga sõpradeks hakata.
Otsin Sami Facebookist üles ja kirjutan talle, et saame sõpradeks ja palun mulle ka üks pressipass. Hetke pärast koputatakse mu uksele.
„Sam just helistas ja ütles, et sa kirjutasid talle Facebookis. Ta on täiesti paanikas. Facebook ei ole turvaline, et protestidest rääkida. Ma annan sulle ta numbri, kirjuta Telegramis või mõnes teises krüptitud suhtlusplatvormis,“ edastab Kaia sõnumi. Väga veider. Ma pole veel kedagi nii paranoilist kohanud. Isegi kohalikud võtavad rahulikumalt.
„Okei, aitäh. Ma proovin siis Telegramis uuesti.“ Telegramis Sam vastab ja küsib, mis inimene ma selline olen.
Vastan, et olen ajakirjanik. Ainult et mitteametlik ja oleks kiirelt vaja ametlikuks teha.
„Okei, üks hetk,“ ütleb Sam ja kaob kümneks minutiks liinilt.
Pärast räägib ta, et kasutas seda aega mu guugeldamiseks. Õnneks nägi ta mu pilte Postimehes ja otsustas, et mu fotod on päris head ja mind võib aidata küll.
„Okei, saame raamatukogus kokku,“ vastab ta lõpuks.
Kümne minuti pärast istume Samiga allkorrusel raamatukogus ja meisterdame mulle pressipassi. Samil on seljas kollane väljaveninud T-särk ja jalas lühikesed püksid. Ta pruunid juuksed on lokkis ja sassis ja ta sasib neid kogu aeg. Istume keset raamatukogu maha ja hakkame tööle. Ümberringi tuubivad arsti- ja advokaadihakatised eksamiteks, higimullid otsa ees ja pastakad närviliselt klikkimas. Meie jutuvada peale tõstavad nad väsinud pilgu ja jäävad meie seljatagust valget seina jõllitama. Keegi katkub stressist kulme, mustad karvad langevad ta õpikusse, kust ta neid iga paari minuti tagant ära pühib. Inimesed on vaimse kriisi piiril ja meie meisterdame dokumente. Küll mu elu on hea.
„Ma teadsin, et ma tahan meeleavaldusi pildistada, juba enne, kui ma Hongkongi kohale jõudsin. Aga tsiviilisikuna on liiga ohtlik, ma ei tahtnud seda riski võtta. Ma ei usalda seda politseid absoluutselt, pooled nendest on niikuinii hiinlased või rahvavabastusarmee sõdurid. Nii et ma asutasin Prantsusmaal meediakompanii, et ametlik pressipass saada. Firma nimi on International Press,“ selgitab Sam.
„Oota, päriselt? Sul on ametlik ettevõte, paberimajanduse ja kõigega?“ ei suuda ma uskuda.
„Jah. Registreerisin ametlikult ära ja tegin korraliku kodulehekülje. Kui politsei või keegi midagi uurima peaks hakkama, näeb kõik seaduslik välja,“ räägib ta ja vaatab mulle oma pruunide silmadega otsa. Väike endaga rahulolev naeratus tuikleb ta näos, aga ta teeb kõva tööd, et seda varjata.
„Legaalselt peaks kõik okei olema. Ma muidugi ei tea, mida politsei arvab, aga need on sada protsenti legaalsed pressipassid ja meie sada protsenti ametlikult ajakirjanikud.“
Uskumatu. Kutt näeb vaeva ja rajab terve meediakompanii, et ausal viisil pressikaart saada, ja siis nimetab selle firma International Pressiks. International Press! Oleks sama hästi võinud Väga Legaalne ja Täiesti Ametlik Meediakompanii nimeks panna – aga jätan oma kriitika endale. Ma ei ole hetkel positsioonis, kus võiks Sami tegemisi solvata.
„Siis disainisin pressikaardid ja lasin sõbral postiga siia saata, sest Hongkongis saab ainult saja kaupa printida. Siin on ohtlik printida ka niikuinii, kunagi ei tea, kes selle prindimasina taga istub ja mis ta meediast parasjagu arvab,“ seletab ta ja kratsib jälle oma lokkis kukalt.
Teeme minust ühe koleda passipildi ja sobitame selle Sami tehtud pressipassi kavandi sisse. Kontaktandmed ja päritoluriik lähevad alla nurka. Üles nurka lajatame suure Eesti lipu ja ongi valmis. International Press OÜ.
„Ma ei tea, kus sa selle välja printida saad. Kas sulle keegi varsti külla tuleb, pere või midagi? Või lase kellelgi Euroopast saata. Seni kuni sul reaalset passi ei ole, teeme sulle visiitkaardid ja ma annan sulle dokumendi, kus on kirjas, et sa kaotasid oma kaardi ära.“ Sam on kõige peale mõelnud. Ta ulatab mulle veidi kortsus paberitüki, kuhu ta on vaba käega oma allkirja alla maalinud. „This is to confirm that my reporter, Teele Rebane, lost her backpack along with her press pass on September 9th. Signed, Sam Tillburg, CEO of International Press.“ („See dokument kinnitab, et minu reporter Teele Rebane kaotas 9. septembril oma seljakoti koos pressipassiga. Allkirjastatud, Sam Tillburg, International Pressi tegevjuht.“)
Paari päeva pärast potsatab mu postkasti sajane pakk visiitkaarte. Teele Rebane, reporter/photographer. Pole paha. Topin paar tükki rahakotti ja teibin ühe oma kiivri külge.
Edasi käime Samiga protestidel koos. Seltsis segasem. Ja teoorias ka turvalisem. Ainult et Sam kipub alati olema täpselt seal, kus pipragaasi tulistatakse.
Eile öösel tõid meeleavaldused esimese ohvri. Alex Chow oli kahekümne kahe aastane üliõpilane. Ta hukkus veidi pärast kella kaheksat õhtul, kui kukkus alla parkimismaja viiendalt korruselt politsei ja pisargaasi eest ära joostes. Kahtlustatakse, et politsei põhjustas ta surma. Turvakaamera videos on näha,
et mingi must kogu ajab teda mööda parklat taga. Siis aga kaob ta kaamera silmist ja järgmiseks on ta teadvusetult põrandal. Politsei takistab kiirabiauto ligipääsu ja kui nad lõpuks üheksateist minutit hiljem Alexi kehani jõuavad, on liiga hilja. Ta on langenud koomasse ja sureb hiljem haiglas. Ametlik versioon on, et ta jooksis pisargaasi eest ära ja kuna nähtavus oli halb, kukkus ta kogemata üle parkla piirde.
Uudis tema surmast levib nagu kulutuli. Sajad meeleavaldajad avaldavad kaastunnet sotsiaalmeedias ja korraldatakse mälestustseremooniaid. Alexi surm on nii tähendusrikas, sest see on esimene meeleavaldaja surm, millega politsei on ilmselgelt seotud. Enne teda on olnud mitmeid kahtlaseid enesetappe ja surmajuhtumeid, aga neid ei ole kunagi suudetud seostada politsei tegevusega. Jäävad vaid vandenõuteooriad ja spekulatsioonid. Aga Alexi puhul ei ole küsimustki. Kas see oli politseinik, kes teda taga ajas, või mitte, ei olegi oluline. Alex põgenes politsei lastud pisargaasi eest ja kui ta kukkus, ei lubanud politsei kiirabil teda aidata. Ükskõik, kuidas seda võtta, on politsei kätel veri. Täna toimub suur mälestustseremoonia Alexi kodukandis ja nädalavahetuseks plaanitakse suurt meeleavaldust, et tema elu eest kätte maksta.
Pühapäeva hommikul istun Aleksi toas, pressivest ja gaasimask näpus. Causeway Bays algab tunni aja pärast meeleavaldus. Rahvas on raevus ja tõotab tulla pingeline päev.
„Kuhu sa lähed jälle omast arust?“ küsib Aleks.
„Causeway Baysse. Kui ma praegu lähen, jõuan pisargaasi ajaks kohale.“ Aleks vangutab pead. Oleme seda vaidlust sada korda pidanud. Mina ütlen, et pean kohusetundest minema, see on mu töö. Aleks ütleb, et ma võtan mõttetult riske ja topin ennast ohtlikesse olukordadesse, lihtsalt selleks, et Twitteris jälgijaid saada. Siis saan mina kurjaks ja ütlen, et Twitter aitab otseselt kaasa mu karjääri edendamisele, kui teised ajakirjanikud ja toimetajad näevad, mis ma teen.
„Siis käid sa seal valedel põhjustel. Käid lihtsalt mingit lugu taga ajamas, karjääri tegemas,“ arvab Aleks.
„Sa ei saa aru. Sind ei huvita, sina ei hooli. Sa arvad, et need on lihtsalt mingid lollid koolilapsed, kes ei tea, mis nad teevad ega mida nad tahavad. Aga sa pole ühelgi meeleavaldusel käinud. Sa ei tea, mis tunne see on!“ Eelmise nädalavahetuse meeleavaldused jätsin juba vahele ja see tekitab siiamaani süümekaid. Seekord lihtsalt pean minema. Tundsin, et see on mu kohus. Kui mina oma väikest Nikonit politseile nina alla ei suska, kes siis suskab? Kes siis näeb seda kõike, mis siin toimub? Kahekümne aasta pärast on Hongkong Hiina ja 2019. aasta meeleavaldused „unustatakse“ ära, nagu Tiananmeni meeleavaldustega on juhtunud. Aga siis on vähemalt minul peas ja fotoaparaadi mälukaardil need sündmused ja pildid salvestatud.
Kui mu esimene artikkel Eesti meedias välja tuli, kommenteeris keegi tugitoolitarkur Timur: „Mis neil hongkongi pilusilmadel üldse mureks on? Millest neil puudus on?“
Timur ei olnud kindlasti ainus inimene maailmas, kes niimoodi tundis. Ma usun, et tal oli palju mõttekaaslasi, ehkki võibolla diplomaatilisema sõnavaraga. Hongkongi SKT on kolm korda kõrgem kui Eesti oma, see on Aasia vaieldamatu äripealinn, kliima on super, päike paistab ja odav Hiina kraam veereb 24/7 üle piiri, maksuvabad Chaneli kotid, mida hing veel ihaldab?
Tuleb välja, et paljutki.
Ma arvan, et siin ongi see põhjus, miks Hongkongi protestid on nii erilised ja olulised. Põhjus, miks neid meeleavaldusi kajastatakse mitu korda rohkem kõikidest muudest revolutsioonidest, mis parasjagu maailmas küpsevad. Sest hongkonglased näitasid, et raha, melu ja glamuur ei ole õnne allikas. Hongkonglaste sõnum on lihtne: raha eest ei saa vabadust osta, ei sõna-, info- ega kõige otsesemas mõttes vabadust. Kõikide standardite järgi peaks hongkonglased head elu elama. Aga selle rahapaja keskel on paar haisvat kala – hiiglaslikud lõhed klasside vahel, vähenev kindlustunne ja nüüd tagatipuks ähvardab hongkonglasi veel enneaegne Hiina võim. See oli viimane piisk karikasse. Kui pole vabadusi, ei loe midagi kõik need toredad arvud. Vabadus on elu alus. Hongkongi protestid on midagi, mida Pariisi aristokraat mõistab sama hästi kui Kalamaja hipster – kui sul ei ole õigust arvamust avaldada ja elada oma elu nii, nagu elada soovid, mis sul siis üldse on?
