"Tahe sulanduda ja meeldida on mulle lõpuks selles vanuses ja Hispaanias järele jõudnud. Kes oleks osanud seda arvata!"
(1)
Laste koolis on tulemas avatud uste päev ning jään värava kõrvale kleebitud plakatit silmitsema. Ei teki kahtlusekübetki, kas teistest kultuuridest lapsed on koolis ikka teretulnud. Fotol on neli Danieli klassikaaslast rõõmsalt õpikut uudistamas: üks mustanahaline, teine pilusilmne, kolmas heledapäine ja neljas hispaanlane. Peab ju paika küll, et terve maailm naeratab ühes keeles.
Sisserändajad — see on üks huvitav sõna. Kui olen üsna värskelt uude riiki kolinud, tunnen end võõrana, nagu iga teinegi samas olukorras olev inimene. Ilmselt see tunne lõpuks tasahaaval kaob, näiteks kui juba mitu inimpõlve on kohapeal elanud. Minu lapselapsed saaksid end siin juba ehk vanade kaladena, anšoovistena tunda? Samas on lõppude lõpuks ju kõik rahvad kusagilt tulnud, rännanud, paremaid maid otsinud. Kõik me oleme mõnes mõttes immigrantide järglased.
Igatahes ei jää muud üle, kui püüda endast pidevalt parim anda ja võimalikult hästi lõimuda. Natuke on selles vist ka eestlaslikku viisakust, sest ei taha ju uuele kodumaale koormaks olla, nende päikest ja sinist merd lihtsalt nahaalselt varastada, vaid tunda, et oleme siiski ühiskonna osa ja selle kauni riigi kasutusõiguse kuidagi ära teeninud. Tahaks olla oma juba enne mitme inimpõlve möödumist, mis sest, et see võib lõpuks üldse võimatu missioon olla.
Kuigi hispaanlased on sõbralikud ja avatud ning me ei tunne end kordagi diskrimineerituna, tiksub kusagil kuklas sellest hoolimata tunne, et meie siinoleku õigus on vaja nende silmis ära teenida, tuleb millegagi hakkama saada, olla rohkem kui lihtsalt järgmine immigrant ja sisserändaja. Vaevlen sellise identiteedikriisi käes rohkem, kui oleksin osanud ennustada. Tahe sulanduda ja meeldida on mulle lõpuks selles vanuses ja Hispaanias järele jõudnud. Kes oleks osanud seda arvata!
„Tere, oleme kaks Eestist pärit ja Málagas elavat fotograafi,“ alustan e-kirja ühele kunstigaleriile / pubile / muidu ägedale kohale Artsenalile. Oleme sinna ikka aeg-ajalt sattunud ja koht on väga minu masti: kultuurne, aga grunge, lastesõbralik, pidevalt korraldatakse üritusi-kontserte, isegi laste rock’n’roll’i-pidusid. Samas on seinad põnevat kunsti täis ja olen tähele pannud, et iga paari kuu tagant see kunst vahetub. Umbes pool aastat tagasi tabas mind ühel õhtul sõpradega veini kõrvale kaarte mängides järjekordne „kutsehaigushoog“ ja nägin oma käes olevaid kaarte vaimusilmas hoopis fotodena. Ning nagu elu on juba korduvalt näidanud: kui mul mingi hull idee tuleb, ei pääse sellest ka Artjom. Nii juhtuski, et öösiti, kui lapsed magasid, toimetasime meie elutoas koduste vahenditega oma fotoprojekti kallal ja taaselustasime ajaviiteks kõik 12 pildikaarti: kuningad, emandad ja soldatid.
Suurem osa tegelastest olime ise, kuid ei pääsenud ka mõned nende kuude jooksul meile külla sattunud sõbrad. Must taust, söögilauale asetatud seinapeegel, ohtralt aksessuaare ja jooksvalt teoks tehtud ideid-lahendusi. Niimoodi see kodukootud kaardipaki seeria sündis ja kuna panime sinna nii palju aega ja energiat, siis sündis koos sellega soov seda ka väljaspool kodust elutuba näidata.
„Jaa, võtame hea meelega teie tööd alates oktoobrist näitusele!“ vastatakse mulle.
Olen täitsa üllatunud. Ma ei lootnud tegelikult vastustki saada — oleme ju ikkagi Hispaanias. Rääkimata siis positiivsest vastusest.
Kui paari kuu pärast viimase foto käte värisedes ja südame põksudes Artsenali seinale riputame, tunnen lõpuks, et olen siin Hispaanias ikkagi keegi. Olen millegi väikesegagi hakkama saanud, lõimudes millimeetrigi edasi jõudnud.
Artjomil sellist identiteedikriisi ei ole. Või siis on ta sellega lapsest saati koos kasvanud ja ära harjunud. Eestis pidi ta ju samuti integreeruma, oma emakeelest erinevas keeles orienteeruma, asju ajama ja pealegi padupatriootidele oma eksistentsi õigustama. Tal on selleks väljundiks olnud alati looming ja muusika. On ju vahe, kas oled see Annelinna poiss, kes nurga taga sõpradega kellelegi peksa annab, või see, kes bändiproovi teeb ja end muusika kaudu välja elab ning kelle kontsertidel elavad ühtmoodi kaasa nii eestlased kui ka venelased. Siin Hispaanias lõimub ta jällegi muusika kaudu.
Üks asi on, kui immigrant räägib hispaania keelt. Kohalikud rõõmustavad ikka. Kuid hoopis teisiti reageeritakse, kui guiri professionaalsel tasemel flamenkokitarri mängib — see on paljudele hispaanlastele midagi ennekuulmatut.
Kuidagi täitsa sujuvalt saab Artjomist vahepeal poole kohaga tänavamuusik. Esialgu kutsutakse teda mõned korrad nädalas lõunati ühte restorani kitarri mängima. Kuid hiljem — iga kord, kui meil juhtub külmkapp olema sama tühi kui rahakott — viskab ta kitarri selga ja seab sammud mäel oleva vaateplatvormi poole. See on kolm ühes. Tema saab harjutada ja oma esinemishirmu ületada, pere saab kõhu täis ja minu kõrvad paar tundi vaikust nautida.
Tänavamuusikuid on siin igat sorti. Ühed on need, kes kusagil oma kohakeses omaette mängivad. Siis on bändid, kes kõlarite ja võimenditega mööda suuremaid platse või söögikohti liiguvad. Ja siis on need, kes agressiivsemat lähenemist harrastavad: käivad paari loo haaval kohvikust kohvikusse ja küsivad igalt einestajalt ise raha. Mõni neist ei pea isegi viisi ega ole oma pilli häälestada suutnud. Mõnel kavalpeal tuleb muusika kusagilt kõlarist ja ise tinistab oma pillil ainult paar nooti kaasa. Samas on nemad just need, kes kõige rohkem teenivad, sest mõne puhul annavad inimesed raha puhtalt selleks, et see haisev ja pealetükkiv tegelane oma laua juurest minema saada.
Aeg-ajalt kutsutakse tänavamuusikutele liigse müra tekitamise pärast politsei. Härrad korravalvurid konfiskeerivad muusikutelt nende instrumendid ja teevad trahvi. Kui trahv makstud, saab pilli tagasi. Üldiselt on keskmise tänavamuusiku pill trahvisummast kordades odavam, seega ostetakse lihtsalt uus. Kujutan ette, et politseil on kusagil päris suur pilliladu. Kuna Artjom ei taha oma üsna kallihinnalise kitarri kaotusega riskida, käib ta seega alati mäe peal mängimas, sest seal ei tohiks see kedagi segada.
Ühel järjekordsel ülesmäge minekul tuleb talle vastu tuttav viiuldaja Jorge, kellega nad sõbralikult mäge jagavad.
„Artemio! Oi, tead, ma sain täna trahvi! 300 eurot…“ halab ta oma ootamatu õnnetuse pärast. Ta on küll tubli ja püüdlik, kuid kahjuks on elevant ausalt öeldes siiski natukene tema kõrva peale astunud ning vaatamata pidevatele õpingutele ja igapäevasele praktiseerimisele mängib ta kohati mööda, ise sellest aru saamata. Ju siis ei jõudnud keegi täpsema kõrvaga inimene seda välja kannatada? Artjom läheb siiski vaateplatvormile oma flamenkorepertuaari harjutama. Üks lugu. Teine lugu. Inimesed istuvad ümberringi, puhkavad jalga ning naudivad vaadet ja muusikat. Idüll!
„Bbbrrrrrrrrhhhh!“ kostab järsku selja tagant. Ninna hõljub kergelt ka sõnnikuhaisu. Hobune. Selge lugu. Mäe peal patrullivad tihti just hobustega politseinikud, ja nüüd seisavad nad siis vaikselt tema selja taga ja kuulavad. Artjom mängib näiliselt rahulikult loo lõpuni ja paneb oma kalleima vara ehk kitarri igaks juhuks kohvrisse.
„Teie dokumendid, palun.“ Politseinikud lähenevad. Artjom ulatab oma NIE. Seda tagasi andes ulatatakse talle veel üks paberike, kuhu on kritseldatud caballería ja telefoninumber.
„Kui mõnikord siin midagi või kedagi kahtlast näed, helista,“ lisab politseinik. Just niimoodi möödaminnes saabki Artjomist ratsapolitseinike väikestviisi spioon ja silmapikendus. Helistamist tuleb tal ikka ette ka: üks Rumeeniast pärit pätikamp käib päris tihti seal vaateplatvormil pahaaimamatute turistide seljakottide ja rahataskute kallal.
Mõned aastad hiljem jäävad need kaks tuttavat politseinikku pensionile ning mäe peal enam nii kindlat jalgealust ei ole. Ühel õhtupoolikul seal siiski jälle kitarri mängides ja rahvast silmitsedes jääb Artjomi kogenud silm pidama kahele erariietes politseinikule. Neid on tegelikult üsna lihtne ära tunda: nad on turistiks maskeerunud, kuid ühe kõrva juurest läheb seljakotti juhe. Liiguvad alati kahekaupa. Ja kelmist rumeenlane, kes parasjagu seal vaateplatsil süütu näoga samuti turisti teeskleb, kaob nende kahe ilmudes kohe kui tina tuhka. Pole kahtlustki, et politsei. Mehed lähenevad Artjomile ja jäävad juttu ajama. Muusikast, metal-bändidest, flamenkost. Üks neist jagab oma raskemuusikabändi kontakti. Kusjuures metal-bändid on Hispaania kultuuriruumis üsna haruldus. Alles kümmekond minutit hiljem mainivad nad minekule asudes justkui möödaminnes, et ahjaa, me oleme tegelikult salapolitseist. Ja kui midagi kahtlast näed, anna aga teada! Uued sõbrad nagu naksti olemas.
Hispaania politsei tundub mulle üldse esialgu harjumatult sõbralik. Naeratavad möödakäijatele, lobisevad, teevad koos lastega pilti. Kuigi mul ei ole elu seeski Eestis politseiga sekeldusi olnud, mõtlen politseid nähes alati, kas ja mida ma valesti tegin ja „ära mingil juhul tähelepanu ärata, käitu loomulikult ja oht ehk politsei möödub“. Hispaanias harjun ma neid lõpuks õige pilguga ehk rahutagajatena nägema.
Oleme teel toidupoodi, kui ühel platsil möödume politsei mootorrattast ja autost. Aleksandr on väga suur autofänn ning samavõrra armastab ta nii tuletõrje-, kiirabi- kui politseiautosid. Nüüd jääb ta korravalvurite sõiduvahendeid rõõmsalt silmitsema ja kohe astub meie juurde sõbralik politseionu.
„Kas tahad mootorratta peale istuda?“ küsib ta. Mitte minult, ikka Aleksandrilt. Kui mootorratta peal on ära käidud, juhatab ta Aleksandri edasi autosse, lausa rooli taha. Lapse õnn on piiritu ja Hispaania politseil minu silmis jälle üks plusspunkt juures!
