Ja siis olen mina, kes postitab pildi sellest, kuidas ma jäätist söön ja mõtlen, et millal ometi tuleb minu kord päris armastust kogeda.

Olen üsna positiivne inimene ja usun, et asjad tulevad meie ellu siis, kui me neid kõige vähem ootame ja kui me neid kõige rohkem vajame. On aga raske seda positiivset mõtlemist säilitada, kui tundub, et kõik teised elavad ja mina lihtsalt olen.

Küsin endalt “miks mitte mina?” või “millal ometi tuleb minu kord?”

Sellele järgnevad küsimused, mis panevad mind endas kahtlema. “Ehk on mu nina liiga suur?” või siis “kas ma pole piisavalt heas vormis?” ja viimaks see kõige hullem “võib-olla ma pole kellegi jaoks piisavalt hea?” Tean ju hästi, et selles viimases lauses pole grammigi tõde, aga ikka see mürgitab mind.

Olen unustanud, milline protsess see enesearmastus on. Sel on tõusud ja mõõnad. Unustan, et pean igapäevaselt endale meelde tuletama, et olen armastusväärne, ilus ja andekas — et ma olen piisav.
Mida ma kõige rohkem igatsen, on see, et mul pole partnerit, kelle poole pöörduda. Olen alati ise kõigega hakkama saanud, olen olnud iseseisev ja teadlikult teiste eest hoolitsenud ja oma vajadused tagaplaanile jätnud.

Kui olin esimest korda suhtes ja armunud, olin täiesti avatud. See oli nii tore, et mu elus oli keegi, kes minust päriselt hoolis. Mind lohutas, et kellelegi läksid mu pisarad korda ja mind armastati sellepärast, kes ma olin. Mulle polnud seda kingitust, et saan olla 100% mina ise, kunagi antud. Ja ühtäkki see kingitus kadus. Mu keha ja mõistus olid šokis. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud ja kuudest aastad.

Leidsin end jälle madalseisust. Avasin raamatu, mis mul oli pooleli jäänud, et tema jaoks aega leida. Lubasin, et ehitan selle tugeva, vankumatu ja iseseisva inimese taas üles. Soovisin olla veel tugevam ja mitte kunagi endale enam kedagi nii lähedale lasta.

Võib-olla see ongi põhjus, miks ma pole kedagi leidnud. Osa minust keeldub valust lahti laskmast, teine osa minust kardab, sest usun nüüd, et armastus toob valu.

Ei, ma pole vormist väljas ja mu nina pole liiga suur — ma lihtsalt kardan liiga palju.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid