"Mees kordas ikka ühtesid ja samu vigu, sest miks proovida uusi, kui vanad teenivad nii hästi eesmärki?"
Isegi kui naine armastas, tundis osa temast mehe vastu viha, lapsikult, nagu vihatakse nähtust, mida ei saa panna enda tahtmist tegema, ja nii juba aastaid. Mees oli põikpäine, rumal ja nägus, mis päästis ta terve nahaga pagana paljude vigade korral, mida ta järjepanu tegi — mees kordas ikka ühtesid ja samu vigu, sest miks proovida uusi, kui vanad teenivad nii hästi eesmärki?
Sarmikas oli ta ka. Selles häda oligi — ta võlus naise ära, ajas ta maruvihaseks ja hurmas siis uuesti, nii et naine enam ei teadnud, kas mees ikka on madu või äkki on madu hoopis tema ise ja mees on maotaltsutaja.
Nii purjetas mees siis oma hurma ja raevu laineharjal edasi, tegi inimestele haiget, leidis uusi asju, mis teda rohkem huvitasid, ja jättis vanad asjad katkiselt oma kiiluvette hulpima.
Ühtäkki aga lakkas mehe sarm toimimast. Mahajooksnud sarvedega trollibuss. Konduktorita tramm. Vead polnud enam andestatavad ja viimaks ei pigistatud teise samasuguse vea peale enam silma kinni ning kolmandal samasugusel veal olid hirmsad tagajärjed, võeti elu, langetati surmaotsus, ja tagatipuks oleks — peaaegu — kaotatud veel üks elu, naise elu.
Kuidas võis naine ikka veel armastada inimest, kes püüdis teda hävitada?
Mehe poolt olles — ja kogu selle pika aja, mis kulus mehel saatuse soosingust välja langemiseks, oli naine otsustavalt mehe poolt — raevutses ta koos temaga süsteemi vastu. Rühmahooldekodude vastu. Kiirabiosakondade, hullari, vaimuhaigla ja rüveduse vastu. Töötajate vastu, kes patsiendid hooletusse jätavad. Sanitaride vastu, kes hullusärgi varrukad tihedalt kinni veavad. Meditsiiniõdede vastu, kes silma kinni pigistavad. Arstide vastu, kes armulikult tablette jagavad. Kuseste põrandate ja roojaste seinte vastu. Kinnipeetavate, kaasvangide, mõnitamise, puuduse, peksu ja hammustamise vastu.
Vihasäde, mitte ebaõiglus, oli see, mis mehe eriti üles küttis. Vastse ürituse uudsus. Võimalus hävitada. Ohtlik mäng. Ähvardav vägivald. Paljutõotav kuulsus. Nende nimed rambivalguses. Nende ranged ja õiglased teod muutuste õppetunni saanud koolilaste keelel.
Ühesendine, viiesendine, kümnesendine, veeranddollariline ja ühedollariline …
Midagi hoidis naine siiski enda teada, selle ainukese patu, mida ta poleks ilma pealgi julgenud üles tunnistada: et just tema oli süüdanud kõige esimese sädeme.
Naine uskus — tuliselt, suure veendumusega — algusest peale, et ainus viis maailma muuta on ta hävitada.
