"Tuttavale tänavale pöörates kerkib minus jupi kaupa üles hirmutav valu, millest arvasin, et olen ammu lahti saanud."
Esimene osa Naisteka järjejutu seeriast "Ringiga tagasi", mille keskmes on Julia, kes on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures koolivaheajad ning seitsmeaastase tütrega asub ta sinna elama, et päästa maja lagunemisest ja müügist. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal.
Järjejutt "Ringiga tagasi"
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus – kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
1. peatükk: Ringiga tagasi
Kui sa oled ringiga tagasi, siis kas sa oled tegelikult tagasi või hoopis edasi liikunud? See on küsimus, mis terve tee mu peas trummeldab.
Olen suutnud edukalt kõik need aastad vältida seda väikelinna, kus lapsepõlves oma suved ja tihti ka nädalavahetused veetsin. Linna, kuhu pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumisse õppima tulin ja pärast seda tööle asusin, sest arvasin, et see on elamiseks parim koht. Vanaemal oli vaid hea meel, kui tema juurde kolisin. Tal oli keegi, kellega aeg-ajalt rääkida. Ega ma väga palju temaga koos aega ei veetnud, noore tüdruku jaoks olid ikka muud teemad ja teised inimesed tähtsamad. Alles praegu mõtlen, et oleksin tahtnud vanaemaga rohkem koos olla. Tahaksin, et ta saaks mu tütre Kirsikaga rohkem koos olla. Oleks saanud.
Olen suutnud vältida neid tundeid, mis mind siit lahkuma sundisid. Tegelikult oleksin saanud ju ka jääda, kuid ma ei suutnud. See oleks liiga valus olnud. Nii püüdsingi vältida kõike ja kõiki, mis mulle kogu seda valu meelde võiks tuletada. Põgenesin ja hoidsin ennast vägisi eemale. Teadsin, et ei suudaks sellesse valusse sukelduda.
Enne oma surma paar aastat tagasi elas vanaema ka mu vanemate juures linnas, nii et matused toimusid seal. Seega polnud vaja isegi vanaema matusteks tagasi tulla. Nii õnnestus kogu seda väikelinna vältida täitsa edukalt.
Kuni praeguse hetkeni.
Tegelikult oleksin ignoreerimist jätkatagi saanud, kui oleksin väga tahtnud … aga kaalukausid ütlesid, et nüüd on aeg vanadest tunnetest üle saada ja koos Kirsikaga siia kolida.
Vanaema maja on aastaid tühjana seisnud. Ema ja isa käisid seda aeg-ajalt vaatamas ja tegid mõningad olulisemad tööd ära.
„Seal on liiga palju mälestusi, et maja lihtsalt võõraste kätte jätta,” ütles ema ikka iga kord, kui nad tagasi tulid ja isa taas majamüügi teema lauale tõi. Isa kinnitas, et isegi sellises turvalises väikelinnas ei saa üks maja lõputult kasutamata seista.
„Su ema oli aastaid selles majas üksinda ja juba see aeg mõjus halvasti, sest paljud remonditööd oleks tulnud ammu ära teha,” selgitas isa maja korrashoiu maisemat poolt. Ema jäi siiski kindlaks, et emotsioonid on alles liiga värsked, ja maja müümisele ei tahtnud ta kordagi mõelda.
Hiljuti aga hakkas ta meelt muutma. Märtsis käisid nad taas maja korrastamas.
„Katuses on auk ja sulades on lumevesi elutoa seina mööda alla voolanud. Tapeet on rikutud ja ilmselt tuleks ka põrand ära vahetada,” selgitas isa halvenenud olukorda.
Trepp vajas juba ammu korrastamist, samuti ei pidanud maja väga sooja, kuna aknad olid vahetamata. Teadsin kõiki neid muresid, sest eks vanaema rääkis neist ka, aga tellis üksnes neid töid, mida pensionist võimaldada sai. Ta polnud kunagi nõus, et vanemad rahaliselt aitaksid. Ema oli küll ta ainus laps ja mina oma vanematel samamoodi ning võimalusi oleks olnud, kuid ikkagi ei lubanud vanaema ennast rahaliselt aidata.
Läksime Kirsikaga vanematele külla just pärast seda, kui nad saabusid viimaselt retkelt vanaema majja.
„Olgu, ma olen nõus,” kostusid ema saatuslikud sõnad. „Võime maja maha müüa.”
Köhatasin mitu korda, sest koogist võetud suutäis läks kurku.
„Mis mõttes? Kuidas? Sa ei saa seda teha?” hakkasin vaidlema, endal peaaegu pisarad silmis.
Mõlemad vanemad vaatasid mind üllatunult. Tegelikult tulid need emotsioonid ka mulle endale üllatusena. Ilmselt olid need alati kusagil mu sees olemas olnud, kuid endale polnud ma julgenud neid tunnistada. Olin kõik selle väikelinnaga seonduva aastate jooksul endasse peitnud ja püüdsin sellele mitte mõelda. Nii oli lihtsam.
„Ma ei teadnud, et sul selle majaga mingid emotsioonid seotud on. Sa pole seal käinud ju … ma ei tea … terve igaviku,” oli isa üllatunud.
Peaaegu kaheksa aastat! Teadsin täpselt. Jah, vanemad ei teadnud, miks ma enam kunagi tagasi ei läinud. Nemad ei teadnud, miks ma keeldusin vanaema külastamast. Kui vanaema enam üksi hakkama ei saanud ja ta linna vanemate juurde kolis, siis kohtusime jälle rohkem. Nii ei mõistnudki vanemad, et ma ei läinud tagasi, kuna mul oli liiga palju seoseid, mitte sellepärast, et neid ei olnud.
„Ma lähen ise sinna elama!” pahvatasin peaaegu mõtlemata.
Samal hetkel teadsin, et see on hullumeelsus. Miski minus aga rõõmustas ja tiivustas tagant, teades, et see on õige tee.
Vihmaudusel aprillikuu õhtul tunduvad kõik tänavad ja majad väiksemad kui varem. Või on asi selles, et auto, mida endale praegu lubada saan on suurem kui vanemate auto, millega tookord mõnikord neil tänavatel sõitsin? Mitte, et ma auto suurust oluliseks peaksin, aga eriti koos lapsega sõites tahan endale tagada nii palju turvalisust kui raha eest osta saab. Viimastel aastatel olen palju vaeva näinud, et raha taha mul midagi ei jääks.
Tuttavale tänavale pöörates kerkib minus jupi kaupa üles hirmutav valu, millest arvasin, et olen ammu lahti saanud. Piilun tagaistmele – Kirsika nohiseb rahulikult magada.
Esimesed pisarad voolavad ettevaatlikult põskedele.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi" on sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
