"Spordi vastu tunnen ma huvi küll, olen lapsest saati mänginud võrkpalli ja tegelenud vehklemisega. Küll aga on minust mööda läinud televiisorist spordi vaatamine. Mis mõttega seda teha, parem on ju ise sel ajal trenni teha või midagi muud kasulikku. Teised minu sõbrad enamasti seda mõtet ei jaga ja näiteks praegust jalgpalli EM-i vaatavad nad suure huviga.

Eks ma olen ka mõned korrad üritanud nendega koos seda vaadata, et hea ju ikka seltskonnaga koos olla, aga olen loobunud. See pole ikka üldse minu teema.

Küll aga sain ma nüüd tõelise üllatuse osaliseks. Minu kallim, kellega ma tutvusin eelmise aasta sügisel ja nüüd mõned kuud tagasi kolisime kokku, on lausa paadunud jalgpalli fänn. Ta isegi ütles, et ma nüüd kuu aega temaga õhtuste tegemistega ei arvestaks, sest tema tahab kindlasti kõik mängud ära näha.

Mis asja? Kõik ilusad suveõhtud, kus võiksime Noblessneris jalutada, või sõita kuskile kanuutama, nautida neid väheseid Eesti ilusaid ilmu, otsustab tema veeta televiisori ees. Kui ma otsustasin asja huumoriga võtta ja küsisin, et mida ta neis pallurites küll näeb, vihastas ta mu peale ja teatas, et kui ma ise spordi vastu niimoodi huvi ei tunne, ei anna see mulle ka alust teha teisi maha. Eks selles on tal muidugi õigus, aga mind tõesti teeb nõutuks, et keegi on nõus iga päev vabatahtlikult mitmeid tundi teleka ees veetma, et vaadata, kuidas higised mehed palli taga ajavad.

Muidugi ma leian endale ise tegevust, aga väheke üllatav oli järsku teada saada, et elukaaslane nii väga jalgpalli fännab. Oma teiste naistuttavate hulgas ma sellist tendentsi täheldanud ei ole...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid