"Võib-olla ei saa sellised linnast maale kolinud kunagi aru, mida tõeline maaelu endast kujutab."

Katkend Claire McGowani raamatust "Teine naine".

NORA

Temaga esimest korda kohtudes olin ma rabatud, nähes, kui kurb ta paistab. Minu enda olukorda arvesse võttes olin ma sellest üllatunud. Mille pärast ta kurb oli? Kui üldse keegi oleks pidanud kurb olema, siis mina, kes ma kolisin tillukesse ämblikuvõrke täis majja, olles kogu oma mööbli hoiule andnud. Raha oli läinud, suur maja oli läinud. Kõik oli läinud.

See oli ikka veel soojal oktoobrikuu päeval, kui ma maja esimest korda vaatamas käisin. Maakler — Gavini-nimeline noormees, kes oli liiga ohtralt habemevett kasutanud — oli toonud mu kohale oma väikese Fiatiga. Tema müügikõne oli jube tüütu. Mul oli tahtmine talle öelda, et olen juba otsustanud selle maja üürile võtta, tema aga muudkui rääkis rahust ja vaikusest ja kõige eest eemale pääsemisest. Maja koos veel kahe elamuga paiknes kitsa külavahetee ääres, kust Suur-Londoni ringteeni M25 oli õige mitu miili. Lähim linn oli Sevenoaks ja see polnud kuigi lähedal. Paljude miilide ulatuses polnud mitte midagi, mitte ühtki hoonet. Omal ajal olid need kolm maja olnud tüki maad eemale jääva suure lagunenud maamõisa personali eluasemed. Holly Cottage oli tühi, sisuliselt mahajäetud. Maja, mille mina olin otsustanud üürida, kandis nime Ivy Cottage. See maja, kus tema elas, kandis nime Willow Cottage. „Teil on naabrid,” teatas Gavin innukalt. „Kena noorpaar. Ostsid maja, nooh … umbes poole aasta eest.”

Mina ei lausunud sõnagi. Ma polnud kindel, kas olen juba valmis nendega kohtuma. Pärast kõike juhtunut tundus see liiga vara. Aga ma tunnistan, et tundsin huvi, ja nende majast möödudes hoidsin silmad lahti. Nad olid jõudnud juba aias üht-teist ära teha, aga ma sain aru, et tegu on linnainimestega. Nad olid istutanud valed asjad, õrnad lilled, mis ei ela esimest külma üle, üritasid kasvatada salatitaimi kottides, kus võimutsesid teod.

Kui auto majast mööda sõitis — Gavin kihutas kitsal küla­vaheteel liiga kiiresti –, märkasin ma aknal liikumist ja majas naist, kes varjas käega päikest, et meid näha. Ta pilk oli imelik — kuidagimoodi näljane. Tal olid tulipunased juuksed, mille värv ei saanud loomulik olla, ja ta nägu oli kahvatu.

„See on siis naine,” ütles Gavin. „Kolisid siia Londonist. Põgenesid sealse pöörase elutempo eest. Tegid põhjaliku remondi: udupeen signalisatsioon, põrandaküte.” Tol hetkel tundsin ma naisele kaasa. Võib-olla ei saa sellised linnast maale kolinud kunagi aru, mida tõeline maaelu endast kujutab. Võib-olla oli põhjuseks temast õhkuv tüdimus, kurbus … isegi hirm. Võib-olla see, kuidas ta pilk mind jälgis, kui ma autost väljusin ja mööda umbrohtu kasvanud teerada Ivy Cottage’isse sammusin. Just nagu oleks ta tahtnud meeleheitlikult ükskõik kellega rääkida. Tundsin, et peaksin talle viipama või teda mingil moel tervitama, aga hirm hoidis mind tagasi. Seda jõuab hiljem teha.

Ivy Cottage oli rõske, siin polnud aastaid remonti tehtud. Vannituba oli moest läinud laimiroheline ja köögiakna praost piilus sisse väät. Maja jäi igas mõttes alla sellele, kus olin viimased kümme aastat elanud. Aga ma ei saanud enam seal elada, nii et pidin eluga edasi minema. „Ma võtan selle,” laususin ma ja tundsin teatavat rõõmu, nähes Gavini näol üllatust, mida ta üritas varjata.

Tol päeval ma naisega ei rääkinud, aga arvasin juba siis, et me õpime teineteist üsna hästi tundma.

* * *

Kaks nädalat hiljem saabusin kolimisautoga kohale. Kolimisele eelnenud nädalad olid olnud kiired. Pakkimine, laoruumi üürimine … see oli kallis, aga ma ei suutnud kõikidest oma ilusatest asjadest loobuda. Pidin palkama kolijad, ostma kastid, pakkima, suunama posti ringi, tühistama teenused. See oli kurnav ja võttis mu viimase raha. See, et ma pidin raha peale mõtlema, oli ikka veel šokk. Ma ei saanud enam pikemalt mõtlemata deebetkaarti lehvitada ega ammutada raha lõputuna tunduvast sula­rahaaugust, mis mul enda arvates oli olnud.

Viimasel päeval keerasin oma ilusa maja ukse lukku ja pistsin võtme kirjapilust sisse. Hetkeks oli mul tahtmine uks maha lüüa ja võti tagasi võtta. Kujutasin ette, kuidas uued inimesed kolivad sisse, sisenevad valgete seinte ja puitpõrandatega tühja ruumi, täidavad selle häälte, värvi ja eluga. Arvatavasti müüakse nii suur maja lastega perele ja ma tundsin taas südames vana tuttavat valu, et kaks ülemise korruse tuba olid endiselt varutoad või kabinetid ega olnud kunagi lastetubadeks saanud.

Sinna ei saanud midagi parata. Ma olin kõigest nelikümmend kaks — veel oli võimalus. Pidin sellest mõttest kinni hoidma.

Kuna mul oli nii palju tegemist olnud, polnud ma mõelnud punapäise naise peale, kellest pidi saama minu naaber. Alles siis, kui kolimisauto suurte raskustega võideldes ja korduvalt puuokste alla kinni jäädes kitsast külavaheteed mööda maja poole venis, turgatas see mulle pähe. Ma kohtun temaga varsti. Võib-olla isegi täna.