Ma olin valmis, nii valmis, et ta palub mu kätt. Nii valmis, et lausa särasin õnnest, ja küllap ka õhetasin näost nagu punapõsksed tänavalapsed Charles Dickensi romaanides — peksleva südamega tomat. Alles viis minutit tagasi oli kõik ideaalne, ja ma ei võta seda sõna naljalt suhu, sest mitte miski, olgu see nii imeline kui tahes — inimesed, suudlused, peekonivõileivad –, pole päriselt ideaalne. Aga seekord oli. Restoran, küünlad laual, terrassi kõrval rand, kus lained vaikselt loksusid, vein, mis maitses peaaegu täpselt samamoodi nagu see, mida me jõime üheksa aastat tagasi oma kahekümne esimesel sünnipäeval ja mille nimi pole mulle sestsaadik meelde tulnud. Postide ümber keritud tulukesed puidust terrassil, kus me istusime. Meretuul. Isegi mu juuksed olid täpselt õige fassongi võtnud, esimest korda pärast… noh… pärast ilmselt ainukest korda, kui nad üldse õige fassongi võtsid, mis juhtus tõenäoliselt siis, kui ma veel Walkmanist muusikat kuulasin ja olin veendunud, et Jon Bon Jovi satub kunagi paariks päevaks Ramsgate’i, põrkab minuga kokku ja kutsub mind Wimpysse burksi ja friikaid sööma.

Ja Lucas. Muidugi Lucas, aga tema välimus on loomulikult alati nii ideaalne, kui olla annab. Nüüd sulen ma silmad, pihk laubale surutud, põlved külmal vetsupõrandal, ja mõtlen temale, kes ta seal teisel pool seina istub. Nägus, inglise rikkuri stiilis. Nahk Prantsusmaa päikesest kergelt pronksistunud. Erkvalge särk triigitud, kraenööp lahti. Kui me kõigest paar tundi tagasi siia jõudsime, kiiruga veini tellisime ja kaks eelrooga omavahel ära jagasime, jäin teda silmitsema ja kujutasin uneledes ette, millised me võime paista teistele õhtustajatele siin loojuva päikese taustal. Kes me olime nende võõraste inimeste meelest, kelle siluetid liivaribal meie terrassist mööda lonkisid, kingad näpus kõlkumas? Küllap jätsime mulje, et me oleme kokku loodud. Jätsime mulje õnnelikust paarist, kes on tulnud randa õhtust sööma. Võib-olla aastapäeva tähistama. Või midagi muud. Ehk jätsime lapsed koju, et kahekesi väljas käia. Kaks last. Üks poiss, teine tüdruk.

„Ma olen täitsa pabinas, Em,” alustas Lucas itsitades, asjatas kätega laual, keerutas nimetissõrmes olevat sõrmust, „kardan sinult küsida.” Ja sellel hetkel, selle laua ääres, selles restoranis — mille vetsus ma nüüd redutan — tundsin ma vist suuremat valmisolekut, suuremat veendumust kui iial varem. Olin valmis ütlema jah. Mul oli isegi plaan, mismoodi ma seda ütlen, ehkki Rosie väitis, et kui ma liiga palju harjutan, siis jätan lõpuks mulje, nagu vaevleks ma kõhukinnisuse käes ja tegelikult ei tahakski jah öelda, ja „täna õhtul sa ei peaks rääkima niimoodi, nagu sul oleks maniaki püssitoru vastu selga surutud, Emmie, sest vahel sa räägid niimoodi, eks ole, kui sa närvi lähed”. Ent täna hommikul praamiga siia sõites ma siiski harjutasin seda mõttes, ainult natukene. Oleksin öelnud midagi armsat, midagi vaimukat, nagu näiteks: „Miks see sul nii kaua aega võttis, Lucas Moreau? Mulle meeldiks see väga.” Ja tema oleks mul üle laua kätt surunud — üle sellesama sämbulise servaga laudlina, mis on katnud Le Rivage’i väikeseid ümmargusi laudu sestsaadik, kui me siin käinud oleme — ja pärast koju minnes oleksime kõndinud mööda randa ning nagu ikka oleks Lucas peatunud seal, kust ta aastate eest minu õhupalli leidis. Oleks mind kindlasti suudelnud. Auto juures oleks ta ilmselt seisma jäänud, pikkamisi ja kõheldes mind suudlema kummardunud, võtnud mu lõua pöidla ja nimetissõrme vahele. See oleks olnud tal neljateistkümne aasta jooksul esimene kord mind suudelda, meil mõlemal oleks olnud suus merikarpide ja kuldpaberis piparmündikommide maitse, mis arvega taldrikule jäeti, ning lõpuks oleksin ma hingata saanud. Sest asi oleks olnud seda väärt. Neliteist aastat sõprust ja kuus aastat allasurutud tungi talle öelda, mida ma tema vastu tegelikult tunnen — see ring oleks pidanud täna õhtul täis saama.

Vähemalt nii ma arvasin. Seda ma ei oodanud. Seda, et ma kükitan siin tualetis kägaras maas, ideaalsel õhtul, meie ideaalses restoranis, meie ideaalses rannas, pärast ideaalset õhtusööki, mis vahib mulle nüüd restorani tualetipotist vastu, peeneks näritud ja välja oksendatud, justkui kunstniku käega visatud kõige kuradi masendavam hingehävitav katastroof. Ma arvasin, et ütlen jah. Paar minutit tagasi arvasin — hoolega harjutatud täiuslik vastus keeleotsal, selg sirge ja silmad tähti täis –, et ütlen jah sellele, et meist, maailma parimatest ja vanimatest sõpradest, saavad pruut ja peigmees. Paar. Meie kolmekümnenda sünnipäeva eelõhtul. Sest mida muud peaks Lucas minult küsima, mida ta telefoni teel küsida ei saa?

Ma arvan, et mul õnnestus hästi varjata šokki, mida ma tema küsimust kuuldes tundsin, justkui kõva kõrvakiilu, ning pikka iiveldama ajavat valu, mis mul kõhust läbi käis, kui tema sõnad pikkamisi minusse valgusid nagu läila siirup mööda tordikülgi. Mul vajus suu ammuli. Vist vajus, sest mehe naeratus kustus, silmad tõmbusid kissi nagu muretsedes ikka.

„Emmie?”

Ja siis ma ütlesin seda. Sest ma teadsin üle laua tema poole vaadates, et midagi muud ma öelda ei saa.

„Jah.”

„Jah?” kordas ta, kergitas liivakarva kulme, tema laiad õlad lõtvusid kergendusest.

„Jah,” vastasin uuesti, ja enne, kui ma midagi muud öelda jõudsin, tulid pisarad. Pisarad, mille ma meisterlikult teise kanalisse suunasin, pean tunnistama. Lucase meelest ei väljendanud mu pisarad sel hetkel ahastust, südamevalu ega hirmu. Need olid õnnepisarad. Rõõmupisarad, sest ma olin uhke oma parima sõbra ja tema üüratult tähtsa otsuse üle; olin liigutatud, et mind osalema kutsuti. Sellepärast ta kergendusest naerataski. Sellepärast tõusis ta toolilt püsti, tuli ümber ümmarguse küünaldega laua, kükitas minu kõrvale maha ja võttis mul oma tugevate kätega ümbert kinni.

„Ah, ole nüüd, Em!” naeris ta mulle kõrva. „Ära nii palju ka vesista! Teised inimesed arvavad, et ma olen mingi kaabakas, kes õhtusöögil tüdruku südame murrab või midagi sellist.”

Naljakas. Sest just täpselt selline tunne mul oli.

Ja siis see tuli: kuum vahk kerkis kõhust üles rindu. „Ma pean vetsu minema.”

Lucas tõmbus eest, endiselt kükakil, ning ma ei tahtnud, et ta midagi küsiks, mulle silma vaataks. Ta saaks kohe aru.

„Pea on täna hommikust saadik natsa imelik,” valetasin. „Migreeniks kisub, ise tead, milline ma olen. Peab valuvaigisteid võtma, vett näkku pritsima…” Pritsin ma jee. Ajan ma jee oma meigi laiali. Aga filmis öeldakse ju nii, eks? Ja sel hetkel ei tundunud miski nagu päriselu. Ei tundu praegugi, kui ma kallistan siin avalikku — ehkki säravpuhast — tualetipotti, mis on täis õhtusöögi- ja veinijäänuseid, kõigest tund aega tagasi säravate naeratuste ja põnevusvärina saatel tellitud.

Abiellub. Lucas abiellub.

Mees, kes on olnud neliteist aastat minu parim sõber, mees, keda ma armastan, abiellub üheksa kuu pärast naisega, keda ta armastab. Naisega, kes ei ole mina. Ja mina pean peiuneiuna altari ees tema kõrval seisma.