Caz kummardub lähemale. „Millesse ta suri?”
Ta mürgitati.
Neelatan. „Ee, minu meelest südamerabandusse. Mõtlesin küsida, kas te ehk vestlesite temaga?”
„Nad ei hoolitse oma tervise eest, selles on asi.” Jalgpallur ohkab, selline rahulolev eneseteadlikkus, mis tuleneb sellest, kui sul on isiklik kokk ja fitnessitreener kiirvalimisel.
„Me tõesti rääkisime temaga juttu, eks ole, Jamie?” Naine asetab käe mehe põlvele, neljas sõrm peaaegu täielikult massiivse briljandi varjus. „Tema oli see, kes oli natuke purjakil ja tahtis sulle muudkui välja teha.”
„Ah jaa! Ma siis ütlesin, et joogid on tasuta, aga minugipoolest, laske käia.”
„Kas te nägite teda veel kellegi seltsis?”
„Oli see titega paar.” Caz krimpsutab mõtlikult nägu. „Üks tüüp, kes vist ütles, et on ajakirjanik.”
Ma ei tea, mida ma lootsin. Et nad nägid, kuidas keegi Kirkwoodile mingit ainet sokutas? Sellegipoolest tunnen ma masendust. Tänan Crawforde ja astun kardina vahelt tagumisse salongi, lasen pilgul üle istmete rännata, otsides arsti, kes vastas Eriku abikutsele.
Naine tõstab mu lähenedes pilgu oma raamatult, ilmes ettevaatus. „Ärge öelge, et veel keegi tunneb end halvasti.”
„Ei, ma … ma tahtsin teid lihtsalt veel kord abi eest tänada.”
Arst punastab, tundes end tähelepanu tõttu silmanähtavalt ebamugavalt. „Mul on vaid kahju, et oli juba liiga hilja.”
Arsti kõrval istuv naine kuulab häbenematult pealt, aga ma jätkan. „Juhtimiskeskusele edastatakse praegu infot, mida lähedastele teatada, ja ma mõtlesin, kas te oskaksite mulle veidi rohkem rääkida. Näiteks mis paneb teid arvama, et ta sai infarkti?”
„Teie kolleegilt ja teistelt reisijatelt saadud teave vastab südameseiskumise diagnoosile.”
„Kas põhjus ei saanud olla milleski muus?”
„Te küsisite arsti ega täpsustanud, et vajate patoloogi.” Naine naeratab ja tema hääletoon on eksitavalt meeldiv, isegi naljatlev, aga tema pilk on kalk. „Kas soovite, et üritaksin põhjalikku lahkamist? Võib-olla saame mehe teie uhkesse baari tõsta ja tema sees kokteilipulgaga ringi suskida?” Naine kõrvalistmel hoiab naeruturtsatust tagasi. Arst kiikab tema poole, vaatab siis uuesti mulle otsa ja ta ilme leebub. „Põhjuseid võis olla mitmesuguseid.”
„Nagu näiteks?”
Arst ohkab. „Vaadake …” ta heidab pilgu mu nimesildile. „… Mina. Ma tegin, mida suutsin – kahjuks polnud seda just palju –, aga …” Ta teeb raamatuga, mida käes hoiab, väikese, aga selge liigutuse ja ma saan vihjest aru.
Teel kambüüsi peatab mind äriklassi tagaosas istuv reisija, kes nipsutab minu poole sõrmi, pilk endiselt ekraanil. Ta mängib mingit mängu, üht neist arututest klotsiladumistest, mis muutuvad iga järgmise tasemega üha kiiremaks.
„Kohvi,” ütleb ta.
Vaikin hetke, enne kui vastan: „Muidugi,” lootes kuulda sõna „palun”, aga mu püüe jääb märkamata.
Kambüüsis katkestavad Erik ja Carmel jutuajamise ning oma reisijale jooki valmistades on mul selgesti tunne, et segasin neid millegi juures.
Naasen salongi. „Teie kohv, härra.” Naeratan jooki ulatades ja seisan siis, nagu ootaksin jootraha. Mees on pikk ja heledapäine, nurgelise näoga, nagu oleks iga osa eraldi tahutud ja siis kokku pandud. „Olge lahke.”
Mees surub hambad kokku.
„Tõesti,” sõnan ma eemale astudes. „Mul on rõõm teid teenindada.”
Kambüüsis taban ma Carmeli ja Eriku jälle pilke vahetamas. „Kas midagi on pahasti?”
„Ei midagi,” kostab Carmel. Erik turtsatab ja ma vahin temaga tõtt.
Ta ei võpata. „Kas selle kohviga on kõik korras? Said selle valmistamisega hakkama? Sest paistab, et sul on kogemusi vähevõitu.”
„Mida?” Olen liiga pahviks löödud, et täislauset moodustada.
„Me Carmeliga oleme kõik ära teinud. Eined, joogid, tualettruumide küürimine – sina ei tee midagi!”
„Erik, jäta – reisijad kuulevad.” Carmel vaatab ärevalt salongi poole.
„Andke andeks.” Pigistan ninajuurt, tunnen pisarate iseloomulikku kipitust. „Ma olen lihtsalt väsinud.”
„Me kõik oleme …”
Pistan käe taskusse, tirin välja Sophia foto ja hoian seda värisevate kätega, aga enne kui jõuan midagi öelda, on Carmel juba käed mu ümber põiminud ja embab mind tugevasti.
„Oh, kullake – sa kindlasti igatsed tema järele. Kas ta on isaga? Neil on kindlasti koos tore – ta pole arvatavasti õieti märganudki, et sa ära oled, tead ju küll, millised need lapsed on.” Näen üle Carmeli õla, kuidas Erik silmi pööritab, enne kui kambüüsist lahkub. Carmel laseb minust lahti, võtab foto ja ütleb: „Nunnu,” enne kui pildi hoolikalt jälle kokku voldib ja tagasi mu taskusse pistab. „Nii armas, et teda niimoodi endaga kaasas kannad. Tule, otsime sulle klaasi vett.” Ta räägib lakkamatult, nagu oleksin ka mina laps. „Kas asi on menopausis? Mu ema ütleb, et on oma hormoonide ori.”
„Ma olen kolmkümmend neli!”
„Kas see tähendab jah?”
„Ei, Carmel, asi pole menopausis.”
„Tead, jää sina siia. Me saame salongis ise hakkama. Keeda endale mõnus tass teed.”
Näen aknal oma peegelpilti, selle servad sakilised ja hägused, ning kujutlen kedagi Sophia kooli juures seisvat, fotokas aknaklaasi juurde tõstetud. Mu pead täidab valge müra, aga sellest ei piisa, et mõtteid summutada.
Ma ei tohiks siin olla.
Carmel ja Erik koristavad salongi, kandikutel kõrged klaasivirnad ja mustad salvrätid. Carmel tuhiseb uksest sisse, asetab kandiku tööpinnale ning mina sunnin jalgu sinnapoole liikuma, eraldan prahi mustadest söögiriistadest. Erik toob kandiku, Carmel veel teisegi, ning ma korjan parajasti salvrätte kokku, kui näen ümbrikut, mis on poolenisti salvräti varjus. See on helesinine nagu vanad õhupostiümbrikud, peal üksainus tindikirjas sõna.
Mina.
„Mis see on?” tõstan ma ümbriku.
Mu pingutus koristamisel kaasa aidata pole Erikut lepitanud ning ta vahib mulle otsa. „See on ümbrik.”
„Võib-olla on selles jootraha,” pakub Carmel.
Erik turtsatab. „Mille eest?”
„Kellelt?” küsin ma tungivalt.
Mõlemad kehitavad õlgu, Carmel silmitseb abitult prügivirna, mille nad on salongist kokku korjanud. Kiri võis tulla ükskõik kellelt.
„Võib-olla on see armastuskiri!” sõnab Carmel. „Kui see on tollelt 5F tüübilt, lähen ma kadedusest roheliseks – ta on tõeline kompu.”
„Kui see on jootraha, pead sa seda jagama.”
Lennukiseinad koolduvad mu ümber, nagu tahaksid mind lömastada, kopsudes pitsitab, rinnakorv on liiga väike. Trügin Carmelist mööda tualetti, lukustan ukse ja surun selja vastu seda, kui ümbriku lahti rebin. Sees on üksainus paberileht ja üle selle kulgeb sama tumesinise tindiga kena käekiri.
Loen esimest rida ja mu maailm variseb kokku.
Järgnevate juhiste täitmine päästab su tütre elu.
