"Delfiin alaseljale? Või oleks see liiga klišee? Ja kas see teeks väga haiget?"
(1)
Donna on esitanud oma ettekannet „Koduturvalisuse praktilistest nõuannetest” palju kordi. Ja tänagi oli kuulajaks tavapärane publik vanemaid inimesi — pleedid põlvedel, tasuta küpsised ja mõned rõõmsad tukkujad tagareas. Iga kord jagab ta samu nõuandeid. Absoluutselt kõige olulisem on lasta paigaldada akendele lukud, kontrollida isikut tõendavaid dokumente ja mitte kunagi ei tohi tundmatutele helistajatele isiklikke andmeid jagada. Eelkõige on tema kohuseks olla vanurite jaoks julgustav õlekõrreke selles hirmutavas maailmameres. Donna saab sellest aru, pealegi säästab see teda nii jaoskonnast kui ka paberitööst, mistõttu teeb ta seda vabatahtlikult. Fairhaveni politseijaoskond on unisem, kui Donna harjunud on.
Täna aga oli ta leidnud end Coopers Chase’i pensionäride külast. See paistis esmapilgul üsna süütu. Palju rohelist, muretu, malbe, ja siia sõites oli ta märganud kena pubi, kus koduteel lõunat süüa. Nii et kiirpaatidel sarimõrvarite peahaardesse krahmamine pidi ootama.
„Turvalisus,” oli Donna alustanud, kuigi tegelikult mõtles ta sellest, kas peaks laskma endale tätoveeringu teha. Delfiin alaseljale? Või oleks see liiga klišee? Ja kas see teeks väga haiget? Arvatavasti, aga ta on ju ometi politseinik, on nii? „Mida me täpselt silmas peame, kui kasutame sõna „turvalisus”? No mina arvan, et see tähendab erinevatele inimestele erinevaid…”
Esireas kerkis kellegi käsi. Mis polnud küll tavapärane asjade käik, aga kui ta juba siin oli… Ühel laitmatult rõivastatud kaheksakümnendates proual oli midagi öelda.
„Kullake, me kõik vist loodame, et te ei hakka ometi aknalukkudest rääkima.” Naine vaatas enda ümber ringi ja teised mõmisesid nõusolevalt kui üks mees.
Järgmine oli teises reas kõndimisraami taga istuv härrasmees. „Ja isikut tõendavatest dokumentidest pole ka vaja rääkida, me teame nendest kõike. Kas te olete päriselt gaasiühistust või tegelikult hoopis murdvaras? Meil on see selge, ma luban teile.”
Järgnes terve kõnekoor.
„See pole enam gaasiühistu. See on nüüd Centrica,” ütles üks mees väga heas kolmeosalises ülikonnas.
Tema kõrval istuv mees, kellel olid jalas lühikesed püksid ja plätud ning seljas West Ham Unitedi särk, kasutas võimalust, et end püsti ajada ja sõrmega suvalises suunas osutada: „See on nüüd küll Thatcheri süü, Ibrahim. Varem kuulus see meile.”
„Kuule, istu maha, Ron,” ütles üks kenasti riides naine. Siis vaatas ta Donna poole ja lisas aeglase peavangutuse saatel: „Palun andke Ronile andeks.”
Kommentaarid aga muudkui jätkusid.
„Ja milline kurjategija ei oskaks isikut tõendavat dokumenti võltsida?”
„Mul on silmal kae. Te võite mulle kas või oma raamatukogukaarti näidata ja ma laseks teid sisse.”
„Tänapäeval ei käi nad isegi enam näitusid kontrollimas. Need on kõik võrgus üleval.”
„Need on pilves, kullake.”
„Mina võtaksin murdvarga avasüli vastu. Oleks tore, kui keegi külla tuleks.”
Hetkeks sigines tervitatav vaikus. Siis algas vilinate kakofoonia, kui mõned kuuldeaparaadid kõvemaks keerati, samas kui teised välja lülitati. Naine esireas oli ohjad jälle enda kätte haaranud.
„Niisiis… ja mina olen muide Elizabeth… ei mingeid aknalukke, palun, ega isikut tõendavaid dokumente, ja te ei pea meile rääkima, et me ei tohi nigeerlastele telefoni teel oma PIN-koode anda. Kui nende kohta ikka võib enam nigeerlased öelda.”
Donna De Freitas oli end kogunud, kuid taipas, et ei mõelnud enam pubilõunatest ega tätoveeringutest — nüüd mõtles ta rahutuste mahasurumise koolitusele vanadel headel aegadel Lõuna-Londonis.
„No aga millest me siis räägime?” oli Donna küsinud. „Ma pean täitma ära vähemalt nelikümmend viis minutit, muidu ei lähe see vaba aja arvestusse sisse.”
„Institutsioonilisest seksismist politseijõududes?” pakkus Elizabeth.
„Mina tahaksin rääkida Mark Duggani ebaseaduslikust mahalaskmisest, mille riik sanktsioneeris ja…”
„Istu maha, Ron!”
Ja nii edasi ja nii edasi, rõõmsalt ja sõbralikult, kuni tund oligi möödas ning Donnat tänati südamlikult, näidati talle lapselaste pilte ja paluti siis lõunale jääda.
