"Õhtu põnevaim osa on hoopis vajadus välja nuputada, kuidas me täna tasuta sisse saame."
Pean kirjavahetust Tallinnas elava onutütrega. Suved veedame koos Kuressaares, aga talvel näeme harva ja hoiame üksteist teismeliseelu arengutega kursis detailsete kirjade abil: ikka toonitud kirjapaberi, ümbriku ja margiga täismäng. Kokkuvõte: kui tema elu toimub igal pool mujal, siis Kingissepa noortel käib see täie rauaga koolis. Aktiivne pealinna kolmeteistaastane sõidab bussiga Pääskülast Mustamäele ja sealt trolliga ei-tea-kuhu huviringi. Nädalavahetusel käib ta kohvikutes ja pääseb sõbralike turvameestega Von Krahli baari rokki ja punki kuulama. Kuressaarest Tallinna keskkooli läinud endine klassiõde Mary räägib koju käies aga imelugusid klubist Piraat, kuhu meie kooli hea inglise keele põhjaga saab end turisti teeseldes sisse rääkida — 1990. aastate alguse Tallinna turvamehed lihtsalt ei valda inglise keelt ja lihtsam on „väljamaa preilid“ sisse lasta.
Meil provintsis tuleb aga heale peole pääsemiseks see pidu ise teha. 1992 oli moes videote järele tegemine, playback. Kui tuleb meie klassi kord koolidisko korraldada, siis on esiteks laval täismõõdus KLF, siis kõlab klassivanem Kristi esituses väga usutava Axl Rose’ina „November Rain“ ja lõpetuseks esitab loomulik blond Sille Madonna parimaid palasid. Rahvast muudkui voorib aulasse juurde. Eriti kõva eufooriat tekitab välja saadetud spiooni teade, et meie pidu on teise keskkooli disko täiesti tühjaks tõmmanud.
Alati need peod nii lõbusad ei ole. On ka pikki sirgeid tüdrukute rivisid aula punase polstriga toolidel ja lõputu ootus. Käitumiskood näeb ikka veel ette, et poiss peab tulema suure kõleda saali teisest servast risti üle põranda ja tüdruku ees kummardama, et temaga kõigi nende uudishimulike silmapaaride all tantsu keerutada. See on poiste jaoks päris hirmus väljavaade ja seetõttu juhtub vaprusehooge harva, näiteks siis, kui uus poiss kolib Tallinnast saarde ja ei ole veel põdema õppinud.
***
Aga õige pea kultuurikood muutub. Meie klassi puhul on murrang selgelt fikseeritav: külla saabub värske sõõm kapitalismis üles kasvanud noori. Sõprusklass Soomest Kokenmäe väikelinnast šokeerib meid käitumisvabadusega. Kaubamaja all, kitsast trepist alla keldrisse viiva kohviku Maiasmokk kandis, endises punanurgas korraldatakse sõbraliku põhjamaa noorte tervitamiseks sõprusõhtu. Soomlannad tormavad peole saabudes otsekohe ringis tantsima, viskavad kotid sõõri keskele ja tunnevad end vabalt. Siis kehastuvad viis ägedamat tüdrukut ansambliks New Kids On The Block ja esitavad tantsunumbri. Nende playback on vaat et veel ägedam kui meie oma, ikkagi välismaa värk! Järgneva tantsuõhtu jooksul tantsivad soomlannad koos isegi liibukate ajal. Heteroidentiteeti demonstreerivad nad nii, et koos tantsides käsi partneri ümber ei pane, neid hoitakse hoopis selja peal koos, aga pea toetub kaaslase õlale. Ja poisse polegi enam vaja! Milline kergendus — mõlemale poolele. Poisid võivad vabalt võtta, punanurga ruumidest välja hiilida ja üle-lahe-mehehakatistega vennastuda. Või siis ikkagi üks kamp siin nurgas, teine teises, omaette hoida.
Põhjanaabrite naisrinne mõjub meile, postsovetlikele noortele naistele, vabastavalt. Järgmisel koolipeol on kõigil tüdrukutel seljas ystävä’telt kingiks saadud neoontriipudega joped, mille saab tüdrukuteringis tantsides uljalt põrandale visata. „Ega mu neoonroosa jope sulle liialt silmade peale ei käi?“ küsib üks popp klassiõde tänaval kõndimise ajal sundimatul toonil teiselt. Õpetajad reageerivad tagurlikult ja järgmisel peol on jopedega sisenemine keelatud. Kiirelt leiame kooli pealt või lähedal elava klassiõe kodust kilekotid ja joped kolivad kotti käkru. Kottide läbiotsimiseni üheksakümnendate koolipidudel veel ei laskuta. Hämaras saalinurgas tõmbame väljamaa kilekad jälle selga, et need siis peatselt hoogsalt põrandale hunnikusse visata. On selles alles stiili!
/---/
Ööklubisid on linnas mitu, läbi aegade samad, ehkki nimed vahelduvad. Mu teismepõlves mängitakse seal ikka üht ja sedasama fantaasiavaest tümakat. Õhtu põnevaim osa on hoopis vajadus välja nuputada, kuidas me täna tasuta sisse saame. Klubis Diva pannakse pileti ostnud kliendi käele kauba maja mänguasjaosakonnast ostetud loomatempel. Tol ajal on ülesanne lihtne: jalutuskäik öises linnas, klubi lähistel mõne suitsu pahviva kodaniku piilumine või vapruse ilmnedes ka küsimine, kas täna on kavas mutt, notsu või part. Siis kõmbime tagasi Kristina juurde, kelle koju oleme templikogu koondanud, ja jääbki vaid diskohuviliste väikeste käte tembeldamise vaev.
Nippe on aga ka peenemaid. Ööklubi Diva nurga taga on raudtrepp, mis viib teise korruse varuväljapääsuni. Uks on öösiti lahti, ja sellest jõulisel kõnnakul kõiketeadval ilmel sisse marssides jõuab klubi ülemise korruse baarileti taha. Seal võib baarmenile tähtsalt noogutada, poetada mõne segase lause, või lihtsalt vaikides läbi lipsata ja pärast rahva hulka sulandumist järjekordse eduka sissemurdmise puhul sõbrannadega rõõmsalt itsitada.
Sellega tavaliselt õhtu põnevam osa ka lõpeb. Istume pool tunnikest, kõlgutame baaripukkidel jalgu ja karjume üle mürtsuva halva disko midagi üksteisele kõrva. Kell on kolmveerand kaksteist ja uni hakkab peale tulema. Teame juba, et ega poisid enne kella üht kohale ei jõua — selline on lihtsalt komme, ja kombe vastu ei saa. Ja pealegi, ega need kohalikud poisid meid tantsima kutsuda nagunii julge. Ja oodata, kas täna mandrikaid ka tuleb, ka seekord ei viitsi. Mis seal ikka, koju magama, tuleme järgmine reede jälle!
