“Mul tiksub peas kogu aeg, et mis saab,” ohkab Hanna-Liina. “Eelmisel aastal, kui Austraalias metsad ja koaalad põlesid, läksin tööle tundega, et ma lihtsalt ei suuda enam olla — mis asja me käime siin koolis, kui maailm põleb?!”

Armas Hanna-Liina, lohutati teda, ära vaeva oma pead — see põleng on kaugel Austraalias ja üleüldse, metsad ikka aeg-ajalt põlevad. “Aga midagi peab ju tegema?!” ahastas Hanna-­Liina. “Ma tahaks visata pakendid pakendiprügikasti teades, et need töötatakse ümber — aga siis loen artiklit, et tegelikult kallatakse kõik põletisse kokku. Maailm põleb ja mulle käib närvidele, et kõigil on pidu. Inimesed, see on viimane pidu, enne kui kõik saab läbi!”