“Mul tiksub peas kogu aeg, et mis saab,” ohkab Hanna-Liina. “Eelmisel aastal, kui Austraalias metsad ja koaalad põlesid, läksin tööle tundega, et ma lihtsalt ei suuda enam olla — mis asja me käime siin koolis, kui maailm põleb?!”

Armas Hanna-Liina, lohutati teda, ära vaeva oma pead — see põleng on kaugel Austraalias ja üleüldse, metsad ikka aeg-ajalt põlevad. “Aga midagi peab ju tegema?!” ahastas Hanna-­Liina. “Ma tahaks visata pakendid pakendiprügikasti teades, et need töötatakse ümber — aga siis loen artiklit, et tegelikult kallatakse kõik põletisse kokku. Maailm põleb ja mulle käib närvidele, et kõigil on pidu. Inimesed, see on viimane pidu, enne kui kõik saab läbi!”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid