Ta nuttis, anus, palus, suudles mu jalgu — oleks see vaid nali — ! ja rääkis, et toob mulle kuu ja tähed, tema kõrval ei pea ma taluma ühtki halba päeva, ta on alatiseks mu prints valgel hobusel (pigem nagu krigisevas Mitsubishis, mida ta käsitles sama oskamatult nagu minu alumist korrust) ja tõotas mind igavesti kätel kanda. Tänan, ei. Kolisin kiiresti välja, ajutiselt oma vanemate koju tagasi. Ja mis siis veel saama hakkas!

Priit ei pidanud paljuks akna all serenaadi laulda. Kell viis hommikul. Novembris. Vihma käes. Ja ei, tegemist ei olnud Rolf Roosalu kadunud vennaga, Priidule oli ikka lahmakas elevant kõrva peale astunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid