Selles katkendis räägib Kirsti oma esimesest tehingust, mille ta tegi 5-aastasena ja mis hetkest ta oli kindel, et tal on annet ka suurema äri jaoks.

Õde Ellit ei tahetudki kohe Kokkila talukohale miniaks võtta, sest ta oli nii puruvaese tare tütar. Aga peigmees, Kaino Hyytiäinen, oli armastusest jonni täis. „Ma lähen järve, kui Elli nõus pole,“ ähvardanud ta vanemate kuuldes.

Vihtori käis vahel Kokkilas Hyytiäineni talus töid tegemas. Kord pidi isegi Helmi minema Kokkila põllule Ellile heinateole appi, nii et Kirstil tuli üksipäini koju jääda.

Ema mõtleb, mida teha. Kirsti on viiene. Kaasa, sinna heinaliste jalgu pöörlema teda võtta ei saa. Tüdruk on uudishimulik ja kärme, kes teab, kuhu niidukitera või hanguharu otsa uisapäisa jookseb. Kuidas saaks lapse paariks tunniks omaette olema?

Ema paneb valmis malmpanni, hommikul lüpstud piima ja kotitäie nisujahu ning klopib kokku parasjagu ülepannikoogitainast. Kirsti armastab ülepannikooke. Üksinda jäävat last tuleb ju hellitada, kui selleks võimalus on, mõtleb ema.

Kööki täidab sulavõis küpsetatud kookide isuäratav lõhn. Ema laob koogid lauale seatud taldrikule ja jätab kõrvale lahtised purgid maasikaja vaarikamoosiga.

Kirsti vaatab aknast, kuidas ema läheb kodunõlvast üles, kleidihõlm väsinult, ent sihikindlalt lehvimas.

Pannkoogid tekitavad isu kohe, kui ema enam ei paista. Kuid ta ei tihkagi neid ise süüa, vaid otsib välja ema võipaberirulli.

Suu vett jooksmas lõikab ta võipaberist lehti ja kaunistab need enda meelest toreda augumustriga pitsiliseks. Sellisteks, mida jõulude eel aknale kleebiti või koogi alla laua kaitseks ja ehteks asetati.

Ta määrib igale pannkoogile nii maasika- kui ka vaarikamoosi ning rullib koogid ükshaaval eraldi pitsilisse paberisse. Pakitud rullid võtab ta kaenlasse, avab ukse ja asutab end teed mööda minema.

See on pikk sirge liivatee, mille mõlemale poole on ema moone külvanud. Moonide punased õied lõkendavad ning nende õhukesed kroonlehed vabisevad tuules ja suvekuumuses.

Kusagilt pääseb üks kroonleht valla. Kirsti nopib selle peopesale ja sõrmitseb selle siidist pinda. See on justkui peenemast peenem kangas.

„Moon on maailma kauneim lill,“ mõtleb Kirsti. „See on ema lemmiklill.“

Esmalt koputab ta ristiema ja -isa maja uksele.

„Kas see on Kirsti? Vaat kus ime!“

Kirsti teeb kniksu. Ema on õpetanud viisakas olema. „Tulin pannkooke müüma. Üks pakike maksab viis penni,“ ütleb ta.

Ristiema vaatab pisikest piigat, kelle muidu nii puhta põlle peal on moosiplekid.

„Heldene aeg. Või oled sina meil nüüd kaupmeheks hakanud? Kaks pakikest ostame me kindlasti.“

Nii astub Kirsti tarest taresse, kuni saab kõik pakikesed müüdud.

Kodus kõlistab ta viiepenniseid peopesas. Selle raha on ta ise teeninud, oma töö ja oma leidlikkusega.

Ema rõõmustab, kui näeb, et kõik pannikoogid on taldrikult kadunud, kuid ehmub, kui kuuleb, et tüdruk on mööda naabreid kauplemas käinud ega ole ise suutäitki söönud.

Sellest päevast alates on Kirsti kindel, et tal on annet ka suurema äri jaoks kui vaid viiepennise eest. Kodunt ei leia ta aga müümiseks rohkem midagi."