“Olen hämmingus. Meie abielu naisega hakkas karile jooksma, naine soovis asja parandada, aga minul oli juba kuude kaupa susisenud teema oma kolleegiga. Minust noorem, särav, elurõõmus, tunneb minu vastu huvi… Ühesõnaga keegi, kes mind juba aastaid kodus ei ole oodanud, just iseloomu ja huvitundmise poolest.

Asi susises nii kaugele, et olime mõlemad nõus oma väsinud ja tüdinenud elukaaslastest lahutama ja koos ilusat elu alustama. Mina tegin omalt poolt kõik ära — jätsin naise maha, selgitasin oma teismelisele tütrele asjalood ära, üürisin korteri ja jäin ootama, et minu uus elukaaslane sisse koliks.

Ja mis siis selgus? Olin juba paar nädalat üürikorteris elanud, minu uus n-ö elukaaslane aina venitas oma asjade sisse toomisega, käis külas ainult õhtuti peale tööd mõne tunni kaupa. Ja lõpuks mainis siis moka otsast, et ta ei ole oma mehele midagi rääkinud ja tegelikult on ta otsustanud temaga siiski kokku jääda, et see, mis meie vahel oli, kvalifitseerub pigem suveromansina, mitte millegi tõsisena.

Ja nüüd ma siis istun oma üürikorteris. Naist ma enam iialgi tagasi ei saa, tütrega on suhe rikutud… Uskumatu elu ikka.”

Lugejad, mis nõu te oskaksite sellisele murest murtud mehele anda? Rääkige kommentaarides kaasa, ehk on keegi teist end sarnasest situatsioonist leidnud!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid