Päris õudne on mõelda, mis saab siis, kui ma edaspidi mingi mahajätmise pärast satun samasugusesse kurbuse lainesse, nagu enne neid seiklusi olin. Selles mõttes on maailm nii ebaõiglane, et kui sul on väga kedagi vaja enda kõrvale, siis ei taha keegi su kõrvale tulla, sest sa oled nii kuradi abitu ja hale.

Ma ei kahetse, et elu on nii läinud. Ma tahan praegu niimoodi elada. Ma absoluutselt ei tunne, et ma kedagi petaks.