“Mida ma sel hetkel tundsin pole sõnu, et kirjeldada. Norimine kestis kogu gümnaasiumi aja ja ma eirasin seda, nagu poleks kuulnudki, kuid need sõnad ootasid vaid parajat hetke, et pinnale tõusta. Tegin rõõmsa näo, kuid kehvematel hetkedel olid nende sõnad mu peas, eriti peale pidusid, kus mind kunagi tantsima ei kutsutud, tagusin ja peksin end väga valusate sõnadega, julmade mõtetega, miks ma olen nii loll, kole, paks ja inetu,” tunnistab ta ja lisab, et võttis selle kaasa ka täiskasvanuellu aastakümneteks - uskumuse, et ta on kole ja paks ja tema jaoks pole võimalik olla ilus, sale ja tõeliselt õnnelik."