Kui mu abikaasa oli läinud, sõnas ta: "Oled ikka õnnega koos, et säärase mehega abiellusid."

Katkend Meg Masoni raamatust "Äng ja õndsus".

Pulmapeol, mis leidis aset üsna pea pärast meie oma, sammusin Patricku kannul läbi tiheda rahvamassi ühe omaette seisva naise poole.

Patrick oli arvanud, et pideva jõllitamise ja kurvastamise asemel peaksin lihtsalt juurde astuma ja tema kübarat kiitma.

„Isegi kui see ei meeldi?“

Loomulikult, Martha, vastas ta. „Sulle ei meeldi nagunii mitte miski. Tule nüüd.“

Naine muudkui noogutas ja niipea kui tekkis võimalus, küsis, kus me elame, millega tegeleme ja kas tal on õigus, kui peab meid abielupaariks, ja kui on, kaua me juba abielus oleme ja kuidas üldse kohtusime, tema küsimuste ohtrus ja sagedus reetmas, et need olid mõeldud tõmbama tähelepanu eemale pooleldi mälutud massilt, mis lebas nüüd tema peopesale laotatud rasvasel salvrätikul. Samal ajal kui mina küsimustele vastasin, otsis ta pilk vargsi kohta, kuhu see poetada; kui jutu lõpetasin, lausus ta, et ehk ei saanud minust päris õigesti aru, kui olin öelnud, et me Patrickuga otseselt ei kohtunudki kunagi — ta lihtsalt oli „alati olemas olnud“.

Vaatasin hetkeks oma abikaasat, kes püüdis oma klaasist ühe sõrmega mingit nähtamatut objekti välja urgitseda, pöördusin siis tagasi naise poole ja seletasin, et Patrick on nagu vana diivan lapsepõlvekodus. „Selle olemasolu on lihtsalt fakt. Sind ei huvita kunagi, kust see tuli, sest sa ei mäleta aega, mil seda polnud. Ja kui see veel praegugi seal alles on, ei mõtle sellest keegi.“

„Kuigi kui väga tahta,“ jätkasin ma, sest naine ei võtnud loo peale väga vedu, „oskaksid ette lugeda kõik selle ebatäiused. Ja omakorda nende ebatäiuste põhjused.“

Patrick ütles, et see vastab kahjuks tõele. „Martha on kahtlemata võimeline minu vigadest täpse ülevaate andma.“

Naine naeris ning heitis siis põgusa pilgu oma käsivarre küljes rippuvale väikese sangaga käekotile, hinnates ilmselt selle võimalikke omadusi prügikastina.

„Niisiis, kellele veel jooki?“ Patrick viibutas mõlemat nimetissõrme minu suunas ja vajutas siis pöidlaga nähtamatutele päästikutele. „Martha, sina küll ära ei ütle.“ Ta osutas ka naise klaasile ja see anti talle kaasa. Seejärel pakkus Patrick: „Tahad, viskan selle ka ära?“ Naine naeratas ja näis nutma puhkevat, kui lõpuks ometi suupistest vabanes.

Kui mu abikaasa oli läinud, sõnas ta: „Oled ikka õnnega koos, et säärase mehega abiellusid.“ Ütlesin jah ja kaalusin, kas rääkida ka pahupoolest, mis käib kaasas sellise abieluga, kus su mees on kõigi meelest nii ülitore, kuid selle asemel pärisin, kust ta oma imelise kübara oli saanud, ja ootasin, et Patrick tagasi tuleks.

Pärast seda vahejuhtumit sai diivaniloost meie põhivastus küsimusele, kuidas me kohtusime. Jutustasime seda oma kaheksa aasta vältel ja lugu jäi laias laastus muutumatuks. Kõik alati naersid.

*

On üks GIF pealkirjaga „Prints William küsib Kate’ilt, kas ta tahab veel üht jooki“. Mu õde saatis selle koos sõnumiga: „Ma lausa nutan naerust!!!!“ Kuninglik paar on mingisugusel vastuvõtul. Williamil on seljas smoking. Ta viipab üle toa Kate’i, jäljendab käega klaasi kallutamist ja sihib siis naise suunas ühe sõrmega.

„See sihtimise värk,“ ütles mu õde. „Sõna otseses mõttes Patrick.“

Kirjutasin vastu: „Ainult et kujundlikus mõttes.“

Ta saatis mulle silmi pööritava emotikoni, šampanjaklaasi ja sihtiva sõrme.

Vanematekoju tagasi kolides sattusin uuesti selle GIFi peale. Olen seda 5000 korda vaadanud.

*

Mu õe nimi on Ingrid. Ta on minust viisteist kuud noorem ja abielus mehega, kelle maja ees just siis pikali kukkus, kui too parajasti prügi välja viimas oli. Ingrid ootab nende neljandat last; kui ta mulle sõnumis teatas, et jälle poiss, olid tekstile lisatud baklažaani emotikon, kirsikesed ja avatud teradega käärid. Juures tekst: „Hamishit ootab ees väike lõikus — mittekujundlikus mõttes.“

Lapsena pidasid inimesed meid kaksikuteks. Tahtsime hirmsasti ühesuguseid riideid kanda, aga ema oli vastu. Ingrid küsis: „Miks me ei tohi?“

„Sest inimesed arvaksid, et see oli minu mõte.“ Ta mõõtis pilguga tuba, kus tol hetkel viibisime. „Mitte miski siin polnud minu mõte.“

Hiljem, kui olime mõlemad juba puberteedi küüsis, ütles ema, et kuna Ingrid on ilmselgelt kõik kehakumerused saanud, võime vaid loota, et minule jäävad ajud. Küsisime, kumb on etem. Tema leidis, et parem on, kui sul on mõlemad või mitte kumbagi, üks ilma teiseta olla eranditult hukutav.

Näeme endiselt õega sarnased välja. Lõuad on meil ühtmoodi liiga kandilised, kuid ema sõnul see meie puhul millegipärast ei häiri. Mõlema juuksed kipuvad turri minema, on alati olnud pigem pikad ja ühtviisi blondipoolsed, kuni ma kolmekümne üheksa aastaseks saamise hommikul taipasin, et neljakümnendaid eluaastaid tulemast takistada ei saa. Samal pärastlõunal lasin oma juuksed „liiga kandilise“ lõuani lühikeseks lõigata, läksin siis koju ja blondeerisin neid toidupoest ostetud värviga. Ingrid käis vahepeal külas ja kasutas ülejäägi ära. Kumbki meist ei saanud tooni säilitamisega eriti hästi hakkama. Ingrid leidis, et lihtsam oleks olnud veel üks titt saada.

Teadsin juba lapsena, et kuigi oleme välimuselt sarnased, peavad inimesed Ingridit minust ilusamaks. Ütlesin seda kunagi isale. Ta vastas: „Nad ehk näevad teda esimesena, aga püsima jääb pilk sinule.“