5 üllatavat asja, mida 30ndates kohtamas käimine mulle võrreldes 20ndatega õpetanud on

Kohtamas käimine täna ja kümme aastat tagasi on sootuks erinevad kogemused. Nüüd, oma kolmekümnendates saan tõepoolest tagasi vaadata ja tõdeda, et vau, kui palju on maailm muutunud. Ja mitte miski peale elu enda ei pane kolmekümnendates naisi nende muutustega kohanema.

1. Uued reeglid

Kui varem kutsus noormees sind välja, te veetsite arvestavalt aega koos, siis kuu aja möödudes ei pidanud sa pead murdma, kas te olete paar. See oli niigi selge. Mitte täna!

2. Feminism

Kas tänapäeval on okei oodata, et mees maksab kohtingul arve, avab sulle ukse ja toob lilli? Ma ei tea! Mõni mehe lahkusest löödud feminist on ehk vaese mehepoja niimoodi ära hirmutanud, et viimane ei julgegi enam nõnda käituda. Mehelikud žestid ei olegi enam äkki aktsepteeritavad, sest meie, naised saame ju ukse avamise ja arvete tasumisega väga hästi ise hakkama. Samas, kas uste avamise mõte oli kunagi üldse selles, et naine sellega ise toime ei tule?

3. Ta on ju nii ideaalne…

…kellegi teise jaoks. Oma kolmekümnendates suudan endale ausalt tunnistada, et see, kui keegi on ideaalne, ei tähenda, et ta oleks seda ka minu jaoks. Ma ei pea endale igat head tüüpi “maha müüma”, sest “ta on ju lihtsalt nii fantastiline”. Oranž on ilus värv, aga mina näen selles välja justkui kannaksin Halloweeni kostüümi.

4. Ohumärgid

Kui ma oma kahekümnendates elukogemuse puudumise tõttu võisin ohumärke ignoreerida ja neile absurdseid õigustusi leida, siis täna ma seda enam ei tee. Ma lihtsalt tean paremini.

5. Pikast nimekirjast on saanud lühike nimekiri

Minu ideaalsel partneril peaks olema kaks omadust — ta võiks olla usaldusväärne ja mind armastusega kohelda. Pikkus, haridus ja silmade värv ei mängi rolli selles, keda ma ülejäänud elu iga päev enda kõrval tahan näha.

Allikas: YourTango