Kas tõesti selline suhtumine? "Üürikorterisse ei ole lastega naine oodatud!"

Eelmisel nädalal avaldasime naise arvamusloo, kus potentsiaalne üürileandja suhtus temasse ülbelt ja ebaviisakalt. Loo kommentaarides võttis sõna samuti üks kahe lapse ema, kellel on rääkida sarnane ebameeldiv kogemuslugu.

"Oo jaa, endalgi selline kogemus. Käisin vaatamas korterit, kõik oli täitsa okei ja sai selgelt väljendatud huvi, et leping sõlmida (ka lahutatud, kahe lapsega). Kaks päeva hiljem helistas maakler, et korteriomanik siiski ei soovi minuga lepingut teha, sest ta ei taha enda korterisse nii palju lapsi. Ja et eelistus langes noortele tudengitele. Selline tunne jäi, nagu ma kasvataks jalgpallimeeskonda, et NII PALJU lapsi ei taheta...

Teisi kortereid, mida vaatamas käisin, seal ka saatis mind selline suhtumine, et lastega naine ei ole oodatud ja et ma peaks midagi "taskukohasemat" otsima endale ja oma lastele. Kuidas saab anda selliseid hinnanguid?! Ma teenisin tol ajal mitmekordset eesti keskmist palka ning maksevõimes ei oleks küsimust olnud.

Oleks ise ostnud juba ammu oma korteri, kui ei oleks olnud seda lahutusest jäänud taaka ühisvarana ostetud korteri näol, mille laenu loeti ka minu kohustuseks ning sellest vabanemine ei käinud sõrmenipsuga."

Loe ka: Naise kohkumus potentsiaalses üürikorteris: ma ei suuda uskuda, et sellise põhjuse tõttu ei saanud ma korterit!