"12 aastat tagasi oli mul Rate'is konto. Seal sai leitud palju (kirja)sõpru, kellega suhtlemine sujus igati. Hiljem, kui Rate'i konto sai kustutatud ja Facebooki üle "kolitud", hakkasid samad isikud vaikselt kaduma, Facebookis nad enam intensiivselt ei suhelnud.
Oli üks inimene, keda Rate'is pidasin tõesti toredaks sõbrannaks, kellega sai siis alati kõigest räägitud. Temaga sai ka Facebookis kaua aega sõbralistis oldud. Kuid tema hakkas märkamatult muutuma. Hakkas mulle sarkastiliselt ja mürgiselt vastama, kui talle millestki kirjutasin. Ja see süvenes tal järjest, enam polnud ta sama, nagu omal ajal Rate'is. Ta oli totaalselt muutunud. Ja hiljuti ma loobusin lõplikult temaga suhtlemise ja blokeerisin ta ära. Sest oli selge, et ta pole enam see, kes 12 aastat tagasi. Ja kogu selle pika aja jooksul lootsin teda ka reaalselt näha, kokku saada millalgi, kuid seda ei juhtunud kordagi.
Kui inimene tunneb, et suhe, sõprus, tutvus, mis iganes on ennast ta jaoks ammendanud, siis miks ei öelda seda ausalt ja otsekoheselt!? Miks lastakse sellel lihtsalt ära vajuda, et teine inimene ise aru saaks, et asi on end ammendanud? Ei julgeta otse öelda või? Selle asemel antakse sarkastiliselt ja küüniliselt vastates ümbernurga mõista, et sõprus on ammu läbi! See ju on täiega argus! Ja julm teise suhtes. Las teine inimene piinleb teadmatuses, et mis valesti on, sest midagi ju ei öelda otse!"
