Just Jenny surm oli see, mis tappis mu ema. Sama kindlalt kui kuulipildujavalang rindu. Arst ütles, et vähk. Aga ma nägin, kuidas elutahe temast samal hetkel välja voolas, kui politseinik meie uksele koputas. „Jennyga juhtus midagi, jah?“ küsis ema kriipiva häälega ja pigistas kulunud hommikumantli revääre.

„Proua, ma ei oska teile kuidagi muudmoodi öelda kui otse.“ Politseinik rääkis samasuguse madala melanhoolse tooniga nagu mõni hetk varem, kui oli maja ette sõitnud ja käskinud mul oodata patrullautos, mille vilkur meie maja sinise-punasekirjuks värvis.

Tema palvest hoolimata libistasin end tagaistmelt maha ja tormasin ema kõrvale, kes verandalt trepimademele astus, hämmeldunud, et ta hilisel ajal äratati. Ma hoidsin ema kuivetu keskkoha ümbert kinni, kui politseinik ütles seda, mida ütlema pidi. Ema judises iga sõna juures.
Politseiniku lõug oli maasikablondi habemetüüka all pingul ja jutu lõpetamise ajaks olid ta heledad silmad vesiseks tõmbunud. Ta oli noor. Silmanähtavalt puudus tal tragöödiaga tegelemise vilumus. Ta tõmbas sõrmenukiga läikivad silmanurgad üle ja neelatas sügavalt.
„T-t-tunnen k-kaotuse pärast k-kaasa, proua,“ kokutas ta viimaks, kui enam midagi öelda ei olnud. Nende sõnade lõplikkus kajas läbi järgnevate aastate.

Kuid sel hetkel, kui banaalsused alles õhus rippusid, seisime trepiotsal ja vaatasime üksteisele otsa, teadmata, mida teha ja kaalusime mõttes surmaga seonduvat etiketti.
Võtsin oma väikeste lapsekätega emal kõvasti ümbert kinni, kui ta midagi nägemata majja vaarus. Üleni leinas. Liikusin temaga koos. Mu käed olid tema ümber. Surusin oma näo ta aukus kõhu vastu. Ma ei lase lahti. Olin kindel, et mina olin ainus, mille najal ta veel püsti püsis.
Ema vajus tugitooli mügarlikule polstrile. Peitis näo küünisetaolistesse kätesse ja ta õlad vappusid hääletutest nuuksetest.

Läksin jõuetult kööki ja valasin talle klaasi limonaadi. See oli ainus, mida suutsin välja mõelda. Meie peres oli limonaad plaastriks elu hädade vastu. Ema hambad plagisesid vastu klaasiserva, kui ta selle huultele tõstis. Ta võttis lonksu, jättis klaasi tugitooli polsterdatud käetoele kõikuma ja haaras endal kätega ümbert kinni.

Haarasin klaasi, enne kui see kukkuda jõudis, ja koperdasin kööki. Poolel teel taipasin, et politseinik seisis endiselt uksel. Ta silmitses põrandat. Jälgisin ta pilku. Üle linoleumiga kaetud põranda jooksis minu väikeste jalgade jäetud verine jäljerada.

Politseinik vaatas mulle ootavalt otsa. Mul oli nüüd aeg haiglasse minna, nagu olin lubanud, kui teda anusin, et ta mind esmalt koju viiks, et saaksin ema kõrval olla, kui ta Jennyst teada saab. Põrnitsesin teda trotslikult. Ma ei jäta ema täna öösel üksi. Isegi mitte selleks, et jalahaavadele arstiabi otsida. Ta pidi just vaidlema hakkama, kui patrullauto raadiost kostis moonutatud sõnum. Mees kükitas minu silmade kõrgusele ja ütles, et saadab meditsiiniõe nii ruttu kui võimalik mu viga saanud jalgade eest hoolitsema. Vaatasin läbi uksevõrgu, kuidas ta minema kiirustas. Politseisireen kajas veel tükk aega pärast seda, kui auto oli pimedusse kadunud.

Meditsiiniõde saabus järgmisel hommikul. Tal olid haiglariided seljas ning liigsuur arstikott kaasas. Ta vabandas, et alles nüüd tuli, rääkis, et kiirabiosakond oli eelmisel õhtul eriolukorra tõttu ülerahvastatud ja keegi ei saanud mu jalgu ravima tulla. Ta õmbles mu haavad mustade pistetega kinni ja pakkis jalalabad paksult sidemesse. Enne lahkumist manitses ta mind mitte kõndima, sest õmblused võivad lahti tulla. Tal oli õigus. Tulidki.

Jenny oli surres vaid kuueteistkümneaastane. Minul oli kümnendast sünnipäevast viis nädalat puudu. Olin küllalt vana mõistmaks, et mu elu pole enam iial endine. Kuid liiga noor, et mõista, miks.
Ma ei rääkinud emale kunagi, et hoidsin Jenny külma keha süles, kuni politseinikud tema kohal sebima hakkasid nagu kanakullid ja mu eemale tirisid. Ma ei rääkinud talle sellest ööst mitte kunagi mitte midagi. Aga ma ei usu, et ta oleks kuulnud, isegi kui oleksin rääkinud. Ta mõtted olid mujal.
Matsime mu õe väga vaikselt. Meie kahekesi, kohalik vaimulik ja paar ema töökaaslast, kes tulid lõunavaheajal, toidupoe kassapidaja vormid seljas. Vähemalt neid ma mäletan. Vahest oli veel keegi. Ma ei suuda meenutada. Olin nii noor.

Matustest mäletan selgelt vaid Jenny lihtsat kirstu, mis seisis murulapil, värskelt kaevatud haua kõrval. Võtsin oma käsitsi kootud sviitri seljast ja asetasin poleeritud kirstule. „Jennyl läheb seda vaja,“ seletasin emale. „Maa all on külm.“

Teadsime mõlemad, kui väga Jenny külma vihkas. Talvel, kui lõikavad tuulehood meie maja seinte topitud aukudest sisse puhusid, anus Jenny ema, et koliksime kusagile, kus suvi iialgi ei lõpe.
Paar päeva pärast Jenny matuseid saabus politseijaoskonnast kivinäoga kortsus gabardiinülikonnas mees. Ta võttis taskust pööratavate lehtedega ploki ja küsis minult, kas ma tean, mis Jenny surmaööl juhtunud oli.

Silmad maas, uurisin oma jalgade ümber mähitud määrdunud sidemete iga üksikut niiti. Tajusin ta kergendust, kui ta tuimalt oma küsimused ära esitas, vastuseid saamata tühja ploki taskusse pistis ja tagasi auto poole suundus.

Kui mees minema sõitis, olin enda peale kangekaelse vaikimise pärast pahane. Vahel, kui süütunne mind enda alla mattis, meenutasin, et see ei olnud minu süü. Ta ei esitanud õigeid küsimusi ja ma ei osanud selgitada asju, mille mõistmiseks olin liiga noor.

Käesolev aasta on märgilise tähtsusega. Kakskümmend viis aastat Jenny surmast. Veerand sajandit — ja midagi pole muutunud. Tema surm on täpselt sama toores kui päeval, mil ta maha matsime. Ainus erinevus on selles, et mina enam ei vaiki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid