"Ta ei tundnud seda tehes mingeid süüme­piinu, samuti ei tundnud ta süümepiinu selle pärast, et oli rinnaga toitmise lõpetanud."

Katkend Nicola May raamatust "Väike nurgapood. Talv." Briti kirjaniku Nicola May „Väikese nurgapoeˮ sari on Eestis viimaste aastate jooksul avaldatud tõlkekirjanduse suuremaid menukeid. Sarja neljas ja viimane raamat on maiuspala kõigile Rosa ja tema lustaka taksi sõpradele, pakkudes ohtralt ootamatuid sündmusi ja üllatusi.

Rosale oli suureks kergenduseks, et nüüd, kui Pisi-Ned võtab jonnimata ka pudelit, saab ta lapse paariks tunniks kellegi teise hoolde jätta. Ta ei tundnud seda tehes mingeid süüme­piinu, samuti ei tundnud ta süümepiinu selle pärast, et oli rinnaga toitmise lõpetanud. See oli talle raske olnud. Laps polnud saanud küllalt piima ning mõlemad olid söögiaja lähenedes pinges ja stressis olnud. Kas pudelile üleminek tähendas, et ta on halb ema? Kindlasti mitte. Rosa püüdis rahustada end mõttega, et see näitab, et ta on arukas ema. Tema silmis tähendas emadus praktilist meelt: päevad tuli üle elada võimalikult vähese vaevaga ja loomulikult lapse huvisid silmas pidades. Ta oli ikka tõotanud, et temast ei saa sellist ema, kes laseb oma identiteedi alistada, aga ta hakkas mõistma, kuidas selline asi võib juhtuda. Beebi on kogu eluks, mitte üksnes jõulude ajaks.