"Noormees ei tundunud teda arvustavat, nagu tegi enamik teisi inimesi, kes hindasid tema abielulist ja sotsiaalset tarbekust."

Katkend Lydia Kangi raamatust "Oopium ja absint."

„Võib-olla sellepärast teie pea nii kangesti valutabki.” Tillie libistas raamatu oma kohale tagasi. Ta võttis riiulist järgmise. „Palun. „Villid ja nende tekitajad. Algõpik”. Ahaa.” Ta toksis sõrmega raamatukaanele. „Selles on kindlasti ravimeid, mis sisaldavad Lytta vesicatoria’t. Ma lugesin suvel selle kohta põhjalikult.”

Tom vaatas talle tühjal pilgul otsa.

„Hispaania kärbes?” ütles Tillie abivalmilt.

Tom pilgutas silmi ja kortsutas kulmu.

„See villimardiklane?”

„Püha jumal, kas neid isa panebki mulle selja peale?” ütles Tom. Ta muutus näost kollakaks.

„Arvata võib,” ütles Tillie. Tom meeldis talle. Noormees ei tundunud teda arvustavat, nagu tegi enamik teisi inimesi, kes hindasid tema abielulist ja sotsiaalset tarbekust, kaalusid tema viljakust, nagu oleks ta auhinnatud emis. Dorothyga ta niimoodi rääkida ei saanud. Ainult Lucyga. Ja Lucy oli kadunud.

Tillie tundis äkitselt teravat üksindust — ja taas valdas teda meeletu mure oma õe pärast. Ehk on emal ja vanaemal uudiseid, kui ta koju jõuab. „Mina olen Mathilda Pembroke. Mathilda Cora Flint Pembroke, kui ma tahaksin ametlikum olla. Aga ma eelistan Tilliet.”