Kõige raskem on loomulikult, kui patsient sureb. Kui sa ei saa midagi teha. Kui on otsus tehtud, et enam ei elustata — kui patsiendi seis läheb nii halvaks, et süda hakkab seiskuma või on hingamisraskused. Tahaks elustada, aga otsus on tehtud ja ei lubata teda elustada.

Väga rasked hetked on ka need, kui lihtsalt voodikohti enam ei ole… näiteks on kaheinimese palat ja pressitakse kolmas juurde, üritatakse ikka ravida. Samas ei ole personali ja ei ole piisavalt arste. Kõigil on ülekoormus. Hakkab vaimselt raske ja emotsioonid tulevad mängu.