Pisike jalgratas võttis silma märjaks

“Mõned aastad tagasi andsime mehega beebile rohelise tule — tulgu, millal tuleb. Olime valmis mõttega, et võib esimese kuuga “õnnestuda”, aga võib minna ka aastaid. Üritasime olla muretud, aga iga kuu üha uuesti alanud menstruatsioon võttis meid nõutuks. Lõpuks olime valmis juba arstide poole pöörduma, kuid vahetult enne esimest visiiti jäid mu päevad ära. Ei julgenud sellest kellelegi iitsatada ja ostsin kohe neli rasedustesti. Järgmisel hommikul, kui mees tööle läks (meil oli tavaks muidu koos minna, kuid luiskasin, et saan enne tööd veel kolleegiga kokku) lukustasin end igaks juhuks kiiresti vannituppa ja jäin ootusärevusega testide tulemusi ootama. Kõik olid positiivsed!

Ehkki ma tean, et nii varajases staadiumis võib kõike juhtuda, oli tunne juba siis nii õige. Suurest elevusest läksin poodi ja ostsin paariaastastele mõeldud jalgratta. Mees on mul suur-suur jalgrattasõidufänn ja tundus õige just sellega teda üllatada. Oi, kuidas see päev venis! Kui mees lõpuks õhtul töölt koju jõudis, ütlesin nii muuseas, et garaažis on tema jaoks üllatus. Kui ta 20 minuti pärast tagasi üles tuli, oli ta hämmingus — mis üllatus?

Läksin koos temaga siis garaaži tagasi ja jalgratta peale suunates ütles ta, et eeldas, et ratas kuulub mõnele mu sõbranna lapsele ja ta ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Palusin tal kelmikalt rattakorvi vaadata ja avastades sealt positiivse rasedustesti, ilmusid ta silmadesse pisarad. See hetk oli nii nunnu! Muidu tõsisemat sorti mees helistas järjest oma parimatele sõpradele ja rääkis, et temast saab isa, kas nad kujutavad seda ette? Tänasel päeval saan heldimusega aknast vaadata, kuidas nad nende ratastega koos ringi vuravad. See on tõeline issi-tütre kvaliteetaeg!” — Annika, 34