Pere- ja asenduskodus kasvanud Jana: mul oli valida tänavale jäämise või kuhugi ööbimamineku vahel. Valisin teise
Sotsiaalkindlustusameti ajaveebis jagab oma lugu ka Jana.
Jana (nimi muudetud) kasvas üsna tavalises peres ema ja vanaemaga. Kõik oli korras, kuni ema hakkas käima kasiinos. “Olin siis 12. Ta mängis kõik maha. Meil ei olnud enam lõpuks korteritki, nii et kolm suvekuud elasime pesumajas, kus ma ka töötasin,” räägib Jana. Lõpuks läks ema ülemusega tülli ja nad aeti tänavale: “Ütlesin, ema, ma lähen turvakodusse. Selles olukorras olin ma täiskasvanu, kes võttis vastu kaalukaid otsuseid. Mul oli valida tänavale jäämise või kuhugi ööbimamineku vahel. Valisin teise, ma ei tahtnud tänavale jääda.” Pärast turvakodus veedetud aastat jõudis Jana lastekodusse, kuhu jäi neljaks aastaks täisealiseks saamiseni.
Elu lastekodus
Inimestel on lastekodudest üsna hägune kujutelm, ilmselt nii mõnelgi kangastub jätkuvalt Silvia Rannamaa romaan “Kasuema”. Tänapäeval on aga tegu enamasti kaasaegse välimusega majakeste või korteritega, kus ühes peres elab korraga kuus last või noort. Mõnes kodus elavad lapsed ühekaupa, teises kahekaupa tubades. Laste eest hoolitsevad perekodus perevanemad ja asenduskodus kordamööda kasvatajad. Sünniperest lahkumine ja uude elupaika kolimine on lapse jaoks raske sündmus ning sel ajal vajab ta nii ettevalmistust kui ka hooliva täiskasvanu tuge.
“On äärmiselt oluline rääkida lapsega ausalt ja avatult otsustest, eesootavatest muutustest ja võimalustest. Kuulata teda, anda aega info mõtestamiseks, pakkuda talle võimalust oma seisukoha ja tunnete väljendamiseks ja kaasarääkimiseks,” kommenteerib sotsiaalkindlustusameti lastekaitse nõunik Nadežda Leosk. Ta lisab, et lapse toetamisel on tähtis roll kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajal, kes omakorda kaasab teisi olulisi osapooli – uue pere ja võimalusel ka lapse sünnipere liikmeid: “Lapsel peab olema võimalus uue elukoha ja elukorraldusega kohaneda ja luua turvalised suhted. Talle tuleb rääkida uuest elukohast, näidata pilte, külastada ja tutvuda rahulikult uue perega.” Ka Jana mäletab selgelt saabumist lastekodusse: “Seal olid kõrged aknad ja lapsed seisid nende all ja ootasid mind. Mul oli raske, olin pisarais. Ma ju ei teadnud, mis mind ees ootab. Aga me saime tuttavaks, esmapilgul tundusid kõik sõbralikud.”
Kas lapsed, kes elavad vahel aastaid koos, saavad omavahel lähedasteks? “Ei saa öelda, et omavahel võõrad lapsed hakkavad nagu õed ja vennad koos elama, nad on siiski võõrad,” lükkab Tallinna lastekodu perevanem Marje (nimi muudetud) ümber. Aga muidu on lapsed nagu lapsed ikka, kõigil oma väiksed vigurid küljes. Marje sõnul on nad sageli väga vabalt elada saanud ning seetõttu nõuab distsipliiniga harjumine väga suurt tööd. “Mõned näiteks istuksid muudkui arvutis. Aga ma ei luba neil ainult nutimaailmas elada. Sinna saavad nad siis, kui muu vajalik on tehtud. Kaks last õpivad kitarri, kolm käivad trennis. Jah, nad jätaksid kergesti ka pooleli, aga see sõltub sellest, kui nõudlik ise oled.”
Asenduskodusse jõudes on laste elu olnud nii heitlik, et sageli on jäänud mõni klass vahele. Sest kui vanemaid vaevab alkoholism või narkomaania, lähevad esimese asjana lapsed lihtsalt tänavale. Marje sõnul saavad paljud lapsed siiski õppimisega reepeale. “Meile pakub näiteks õpiabi Euronics, kus vastavalt vajadusele aitavad inimesed lastel õppida.”
Muredest ja rõõmudest
Milliste raskustega asenduskodus olevad lapsed kokku puutuvad? “Lisaks õpiraskustele on neil raskusi suhtlemisel, emotsioonidega toimetulekul. Kohustustest arusaamine on raskendatud. Nad ei oska sageli toime tulla ka positiivsete emotsioonidega, näiteks tundega, mida tekitab kiitmine, sest seda on neil elus nii vähe olnud,” ütleb Marje. “Kõike tuleb harjutada.”
Tema sõnul oli nii mõnelgi perevanemal justkui ükskõik. Ent väga palju muutus, kui perevanemaks tuli Marje: “Ta tõesti oli olemas. Pidevalt rääkis ja seletas, kuidas on õige. See oli vahel raske, meil olid skandaalid ja tülid ka. Ta seletas mulle ka mu isiklikke suhteid, kui ütlesin, et ei saa aru, miks mingid asjad juhtuvad.”
Asendushooldusel kasvavate noorte jaoks on oluline kindel täiskasvanu, kes hoolib ja usub neisse. “Kõige suurem tähelepanu lapse uude elukohta elama asumisel peab olema suunatud just suhetele, lapse kohanemisele, vaimsele tervisele ja kaasamisele kogukonnaellu,” tsiteerib Leosk spetsialiste. “Just lapse ümber olevad inimesed – pere, aga ka näiteks lastekaitsetöötaja ja õpetajad – saavad teda toetada, olles olemas ja kuulates, õpetades oma tunnetega kontaktis olema ja nendega toime tulema, neid reguleerima, õpetades looma ja hoidma suhteid, õpetades igapäevaseid eluks vajalikke oskusi.”
Loe täispikka blogipostitust SIIT!
