Psühholoogide sõnul on tegemist kindlaks määratud armastuse skeemiga, mille keskmes naine end vähehaaval täiesti ära unustab ja ainult oma kaaslasele keskendub,

See väljendub mitmel erineval moel igapäevaelus. Naised, keda see puudutab, on sageli ühine joon ja selleks on soov teist inimest päästa ja aidata tal end paremini tunda. Nad tunnevad nagu oleks neil mingi missioon või eesmärk, mille nad peavad täitma ja neist saavad nii öelda hooldajad armastuse valdkonnas. Tegelikult on seda sündroomi väga lihtne kindlaks määrata ja seejärel leida vahendeid, mille abil sellest vabaneda.

Mida see hooldaja sündroom siis iseenesest tähendab?

Hooldaja sündroom hõlmab enda alla peamiselt naisi. Naised, keda see puudutab, tunnevad suuremat vajadust aidata oma kallimat ja mingil määral teda päästa. Neid tõmbavad ligi suuremate või väiksemate probleemidega mehed. Need probleemid võivad olla siis kas mõned tõsisemad või vähem tõsisemad sõltuvusharjumused või psühholoogilised häired. Tavaliselt on sellised naised empaatilised ja kaastundlikud teiste vastu.

Spetsialistide sõnul kannatavad hooldaja sündroomiga naised tugeva alaväärsuskompleksi ning enesekindluse puuduse all ega usu, et keegi võiks neid kunagi armastada lihtsalt sellistena nagu nad on. Nad kujutavad endale seega ette, et nad võivad olla kellelegi kasulikud ning mingil moel vajalikud oma partneri elus. Mehed, kes selliste naistega läbi käivad, saavad kohe aru, kellega tegu ja et tegemist on mingil määral nende hooldajatega. Ja selle tõttu niipea, kui mees ennast paremini tunneb, jätab ta sellise naise maha, vallandades naises sellega tugeva masenduse, mis võib viia lausa depressioonini.

See isiksusehäire saab alguse juba varajases lapsepõlves. Üks ühine joon sellistel naistel on see, et kuna nad ei saanud piisavalt vanemate hoolt, armastust ega tähelepanu, siis said neist üsna varakult juba väikesed täiskasvanud. Samuti võib seda isiksusehäiret kohata selliste inimeste puhul, kes lastena on pidanud üht vanematest kaitsma teise vägivalla eest. Sellised hooldajad on sageli pidanud liiga ruttu saama iseseisvaks ning küpseks. Neil on alateadvuslik illusioon, et teised vajavad neid ning nende eesmärk on parandada oma teinepool ära.

Hooldaja sündroomi algus

See sündroom saab alguse juba elu esimestel aastatel ja eriti just ema ja lapse vahelise suhte arengus. Neil inimestel, keda see sündroom puudutab, on eriline suhe oma emaga. Nad võivad järgida sama skeemi, mida nad elasid läbi oma teismeliseaja jooksul. Ja tavaliselt oli nende ema väga hooliv, armastav ja toetav. Või siis vastupidi, naise ema oli kiusaja ning naine tunneb soovi olla ning teha vastupidiselt sellele, mida talle õpetati ehk siis parandada iseennast.

Kui naine kohtub õnnetu mehega, kelle elus tundub, et midagi korrast ära, saab naine võimaluse midagi mehe heaks ära teha. Tal on tunne, et ta mõistab mehe soove ja vajadusi ning ta võib tunda lausa füüsiliselt mehe õnnetusi.

Hooldaja ja päästja sündroomi erinevused

Neid kahte sündroomi aetakse tihti omavahel ekslikult segamini. Isegi, kui mõned sarnasused on täiesti olemas, siis mõlemad isiksusehäired funktsioneerivad erineval moel.

Hooldaja sündroomi puhul on see inimene, kes tahab teise eest hoolt kanda üldiselt naine, vastupidiselt päästja sündroomile, mis puudutab pigem nii mehi, kui naisi võrdselt. Ja põhjuseks on tugevalt väljaarenenud emainstinkt, mis toetub psühholoogilistele mehhanismidele naiste juures.

Päästja sündroomi puhul ei ole heategemine kunagi tasuta. See, kes katsub teist päästa, tulles talle appi, ootab vastutasuks tänulikkust. Ta kasutab oma kangelaslikke tegusid ära selleks, et särada ja silma paista ning läbi selle elada. Spetsialistid kutsuvad seda heatahtlikuks nartsissistlikuks altruismiks. Äärmuslikematel puhkudel see inimene, kes tahab teist päästa, võib hakata teda hoopis alandama selleks, et teda paremini ära kasutada või temaga manipuleerida seejärel.

Hooldaja sündroom aga ei hõlma endas seda nartsissistlikku joont ja toetub ainult empaatiale, vajadusele teist inimest aidata ning puhtale ja siirale heasoovlikkusele.

Hooldaja ja päästja sündroomi erinevused

Neid kahte sündroomi aetakse tihti omavahel ekslikult segamini. Isegi, kui mõned sarnasused on täiesti olemas, siis mõlemad isiksusehäired funktsioneerivad erineval moel.

Hooldaja sündroomi puhul on see inimene, kes tahab teise eest hoolt kanda üldiselt naine, vastupidiselt päästja sündroomile, mis puudutab pigem nii mehi, kui naisi võrdselt. Ja põhjuseks on tugevalt väljaarenenud emainstinkt, mis toetub psühholoogilistele mehhanismidele naiste juures.

Päästja sündroomi puhul ei ole heategemine kunagi tasuta. See, kes katsub teist päästa, tulles talle appi, ootab vastutasuks tänulikkust. Ta kasutab oma kangelaslikke tegusid ära selleks, et särada ja silma paista ning läbi selle elada. Spetsialistid kutsuvad seda heatahtlikuks nartsissistlik altruismiks. Äärmuslikematel puhkudel see inimene, kes tahab teist päästa, võib hakata teda hoopis alandama selleks, et teda paremini ära kasutada või temaga manipuleerida seejärel.

Hooldaja sündroom aga ei hõlma endas seda nartsissistlikku joont ja toetub ainult empaatiale, vajadusele teist inimest aidata ning puhtale ja siirale heasoovlikkusele.

Kuidas sellest sündroomist vabaneda?

Selleks, et sellest sündroomist lõplikult vabaneda, peab seda kõigepealt enesele teadvustama. Sageli naised ei anna endale sellest aru ja ei tunne end ära selles kirjelduses. Mõned saavad sellest aru alles siis, kui partner on neid maha jätnud ja kui nad peavad oma suure pettumusega ise hakkama saama. Tavaliselt on need lähedased, kes aru saavad probleemist ning tahavad midagi ette võtta. Kahjuks ei aita ka see sageli, sest isegi, kui nad suudavad sellele suhtele lõpu teha, leiab naine teise õnnetu, kellele appi minna.

Selleks, et sellest nõiaringist välja saada, soovitavad spetsialistid otsida psühholoogilist abi ja minna nii oma lapsepõlve tagasi ja leida probleemi allikas. Alles siis on võimalik seda ravida.

Siin on mõned lahendused, mis aitavad sellest nõiaringist lahti saada:

*Sa oled palju rohkem, kui see, mida sa teistele annad. Korda seda mantrat iga päev mitu korda päevas, kuni sa ise ka seda uskuma jääd.

*Anna oma partnerile seda, mis talle kuulub. Teiste sõnadega las ta vastutab ise oma õnne eest. Sinu roll ei ole kanda seda rasket koormat oma õlgadel.

*Võta aega ainult iseenda jaoks ja tee seda, mis sulle meeldib.

*Käi psühholoogi juures selleks, et vabaneda oma loost ja teha lõpp sellele igavesele süütundele.

*Ole kaastundlik teiste vastu aga mitte haiglaselt, vaid ülesehitavalt, ilma, et sa peaksid muutuma teiste hooldajateks. Ära kasuta oma energiat selleks, et aidata neid, kes ise ennast aidata ei taha, sest nii hävitad sa ainult iseennast.

allikas: Kodused lood

Jaga
Kommentaarid