Kui enamik toataimi annavad talvel otsad, oled tõenäoliselt süüdi selle levinud vea tegemises
Taimed sobivad üldjuhul igasse interjööri, küll aga ei pruugi sobida iga ruum taimele. Nii mõnigi toalill ei taha keskküttega korteri sooja ja kuiva õhku, seevastu leidub ka neid, mis tahavadki kuuma ja kuiva ning mille suurimaks vaenlaseks on hoopis sage kastmine. Kiire elutempoga korteriinimesele sobivad hästi näiteks kaktused ja sukulendid, mis vajavad minimaalselt hoolt ja mis on tänulikud, kui neid ei kasteta sagedamini kui kord kolme, nelja nädala jooksul.
Neid toataimi, mis vajavad kastmist igapäevaselt või üle päeva, on väga vähe. Enamik taimi on talvel puhkerežiimil ja vajavad kastmist harvem kui suvel, aga erandiks on näiteks õieehtes orhideed, mis vajavad kastmist hoopis tavapärasest sagedamini. Universaalset soovitust taimede kastmise sageduseks ei ole, iga taime puhul tuleb see tarkus üles otsida, näiteks küsida taime müüjalt või uurida mõnest taimefoorumist. Küll on üsna universaalne nõuanne, et liigse kastmisega on lihtsam teha taimele karuteenet kui harva kastmisega. Tihtilugu saabki taimedele saatuslikuks see, kui potipõhja jääb vesi seisma ja sinna kallatakse igal nädalal usinalt vett juurde. Üksikute eranditega meeldib taimedele see, kui neid kastetakse ohtralt, aga harva, mitte pinnapealselt ja sageli. Taime mulla niiskust saab hinnata sõrmega mulda katsudes. Lisaks taimele endale sõltub tema kastmise sagedus ka õhutemperatuurist ja õhuniiskusest — mida kuumem ja kuivem ruum, seda sagedamini taim vee järele januneb. Oluline on, et ei kastetaks mulda, mis on veel eelmisest kastmisest märg või niiske. Kui kastmisvajadus tekib, ei tohi selleks kasutada külma ega kuuma, vaid toasooja vett.
Kui taim hakkab kolletuma ja lehti maha viskama, ei viita see reeglina vähesele kastmisele, vaid ruumi õhu kuivusele. Seda juhtub kütteperioodil sageli, eriti keskküttega korterites. Õhuniiskust saab mõõta hügromeetriga, ideaalne niiskus on 40-60 protsendi vahemikus. Kui madal õhuniiskus on pidevalt probleemiks, võiks soetada õhuniisutaja, lühiajaliselt aitab ka taimede veega pritsimine.
Valgus on talvel taimede jaoks eluküsimus
Vähese õhuniiskuse kõrval on teiseks talviseks probleemiks vähene valgus. Võimalusel võiks hoida taimi lõunapoolse akna läheduses, aga vajadusel tuleb soetada spetsiaalne taimelamp. Vaid vähesed taimed tahavadki jääda nö talveunne ja eelistavad pimedat, aga sel juhul enamasti ka jahedat ehk pime ja palav pole hea kombinatsioon ühegi taime jaoks.
Isegi kui tegu on soojalembese taimega, ei taha ükski taim olla küttekeha kõrval või kohal. Põrandakütet otse enda poti all ei armasta isegi troopilised taimed. Poodides on müügil spetsiaalsed alused, mis pannakse poti ja põranda vahele, et seal pääseks õhk liikuma. Samuti ei tohiks panna taimi radiaatori kohale või ahju kõrvale. Taimed vajavad enamasti ohtralt niiskust, aga kõik küttekehad kuivatavad õhku, lisaks on küttekeha kõrval temperatuur enamasti ebastabiilne.
Kahjurid kipuvad taimi kimbutama sageli just talvel. Kõige sagedamini teevad tüli lehetäid, villatäid ja lestalised, aga leidub ka haruldasemaid pahalasi. Enamasti tulevad nad koju mõne uue taimega ja levivad kiirelt taimelt taimele, sestap tasub silmad lahti hoida ja uusi taimi jälgida. Enamik kahjureid on võidetavad, kui nende olemasolu avastatakse varakult. Kahjuritega taimed tuleb teistest kiirelt eraldada ning seejärel iga „tõbise“ taimega eraldi tegeleda. Probleemi lahendus sõltub selle olemusest, aga üks leebemaid ja tõhusamaid meetmeid on rohelise seebi kasutamine.
Viis taimede eest hoolitsemise põhireeglit:
1) Kasta harva, aga põhjalikult.
2) Taga taimedele piisav õhuniiskus, miinimum võiks olla 40 protsenti.
3) Hoolitse, et taimed saaksid ka talvel piisavalt valgust, vajadusel osta taimelamp.
4) Ära pane ühtegi taime otse küttekeha kõrvale või kohale.
5) Tee regulaarset kahjurikontrolli, et vajadusel viivitamatult sekkuda.
