Ühel õhtul ütles Paul, et ta peab ühe asja üles tunnistama. Marje aimas kohe. Paul rääkis, et ta võitles küll oma tunnetega ja soovis kogu hingest truu abielumees olla, aga ikkagi armus Evesse ja Eve armus temasse ka. Looduse vastu ei saa, nentis Paul ja lisas nagu muuseas: “Ega sa ei pahanda, kui Eve tuleb homme mulle külla?”
Marje jäi jahmunult meest vahtima. Mulle ütles, et kaotas lausa kõnevõime. Mis see nüüd oli? “Mulle külla,” ütles Paul. “Meie koju,” mõtles Eve. Ta hakkas raevukalt mehele selgitama, et abielus inimesed nii ei tee. Hääled tõusid väga valjuks. Marje nõudis, et tema mees naudiks armurõõme võõra naisega mujal, mitte nende ühises kodus. Kui tahab teise naisega elada, elagu mujal. Paul aga rääkis enesekindlalt, et see on tema ehitatud maja ja temal on õigus oma majas elada ning kutsuda endale külalisi.
