Seksuaalne sundkäitumine — millised märgid viitavad sellele, et su kallim vaevleb selle küüsis ja kuidas teda aidata?
(4)
Eestis on hakatud üha rohkem rääkima seksisõltuvusest ja pornosõltuvusest. Seksisõltuvuse mõistet hakati kasutama 80ndatel Läänes sellise seksuaalkäitumise kohta, mis tundus ülemäärane, ebatavaline või taunimisväärne. Enamasti peeti selle all silmas olukorda, kus inimene tahtis rohkem seksida, kui ühiskonnas “normipäraseks” peeti. Sellise mõiste kasutamine on arusaadav, kuna antud käitumine näib väga sõltuvuse moodi olevat — tekib tugev impulss, mis viib korduva soovimatu käitumiseni ning tundub kontrollimatu. Nüüdseks on aga hakanud teaduslike uuringute põhjal tekkima parem arusaam sellest, et tegelikult ei olegi tegemist päris klassikalises mõttes sõltuvusega. See on ka põhjus, miks valdkonna ekspertide hulgas on rohkem hakatud kasutama mõistet “kompulsiivne seksuaalkäitumine” (ingl k compulsive sexual behavior) või “seksuaalne sundkäitumine”.
Mis vahet seal on, kuidas me seda käitumist nimetame?
Esiteks on kompulsiivne seksuaalkäitumine ja nt alkoholisõltuvus olemuslikult erinevad ning ka nende ravi on erinev. Teiseks mõjutab meie sõnakasutus väga palju seda, kuidas me asjadest mõtleme ning mida nendest arvame. See omakorda soodustab stereotüüpsete hoiakute kujunemist ning inimeste ülekohtust sildistamist.
Teadusuuringud on näidanud, et reaktsioonid, mis toimuvad näiteks alkoholi- või narkootikumisõltuvusega isikute kehas ja ajus, ei ole samasugused kui inimestel, kellel esineb mingit tüüpi sundkäitumine. Arvatakse ekslikult, et seda tüüpi käitumise puhul vajab inimene sarnaselt ainete sõltuvusega üha suuremaid „annuseid“ — sagedasemat või intensiivsemat seksuaalset stimulatsiooni -, kuid tegelikult pole see kinnitust leidnud. Kuna kompulsiivne seksuaalkäitumine ei ole oma olemuselt ega sisult sõltuvuskäitumisega samasugune, siis on erinev ka ravikäsitlus. Kui alkoholisõltuvuse puhul võib täielik karskus olla põhjendatud eesmärk, siis näiteks püüdlemine täieliku seksi/porno vältimise poole ei ole kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul eriti efektiivne ega ka vajalik. Paljude sõltuvust tekitavate ainete puhul mõjuvad juba väikesed kogused kehale halvasti. Seks või masturbeerimine seevastu ei ole kahjulikud tegevused, vaid need võivad inimese elus mängida hoopis positiivset ning vajalikku rolli.
Narko- ja alkosõltuvuse ravisekkumised erinevad sellest, mis on kompulsiivse seksuaalkäitumise korral tõhusaks osutunud. Maailmas on arvukalt teadlasi ja seksuaalterapeute, kes pakuvad tänagi seksisõltuvuse vastu sõltuvusravi põhimõtetele tuginevat ravi, nt “anonüümsed seksisõltlased” (“sex addicts anonymous”) või muid 12-sammulisi programme. Muuhulgas soovitatakse blokeerida veebisaidid/mobiilirakendused ja enda piiramise meetmetega vältida täielikult igasuguse seksuaalse varjundiga/sisuga meedia tarbimist ja kontakte. Kahetsusväärselt ei pöörata sealjuures mingit tähelepanu sellele, mis põhjustel on selline käitumine üldse kujunenud. Niisuguste programmide puuduseks on sageli madal kasutegur, see tähendab, et pikaajalist abi neist paraku pole. Halvemal juhul võivad need sekkumised probleemi süvendada või lausa kahjulikud olla.
Pahatihti on seksisõltuvuse käsitlus seotud ka rohkemal või vähemal määral moraalsete ja/või religioossete arusaamadega sellest, milliseid seksuaalseid tegevusi, kuidas ja kui palju “tohib või peab” harrastama. Sellest tulenevalt käivad mõnede seksuaalsete tegevuste, eelistuste või sagedustega kaasas häbistamine ja halvustamine. Kerge on oma enda (kitsaste ja jäikade) moraalsete tõekspidamiste põhiselt hukka mõista käitumist, mida isiklikult ei mõisteta või õigeks ei peeta. Seejuures ei ole need “moraalinormid” enamasti kuidagi seotud teaduslikult tõendatud faktidega, vaid on pigem isikliku arvamuse põhised, kuid neid esitatakse“absoluutse tõena”. Tänase päevani levivad mõned hirmujutud eneserahuldamise või porno vaatamise kahjulikkusest, kuigi teadusuuringud on need väited ümber lükanud. Selline kitsarinnaline lähenemine võib aga põhjendamatult stigmatiseerida ning häbistada normaalset seksuaalkäitumist, millel reaalsuses ei pruugi mingeid negatiivseid tagajärgi olla. Seda enam on oluline, et sekkumisi ning lahendusi pakkuvad spetsialistid suudaksid eristada oma isiklikke uskumusi ja hinnangulisi hoiakuid tõenduspõhistest teadmistest.
Meie sõnakasutus mõjutab oluliselt seda, kuidas me nähtusest aru saame, millega seda seostame ning mis lisatähendusi sellele anname. Näiteks on sõnad “sõltuvus” ja “sõltlane” sageli negatiivse varjundiga. Tihti arvatakse, et sõltuvusega inimene ei oma mingit kontrolli olukorra üle ning on vaid oma sõltuvuse ori. Seega on kasutatud seksisõltuvust ka mitmete ebaseaduslike või tahtevastaste seksuaalsete tegevuste väljavabandamiseks. Kompulsiivne seksuaalkäitumine (või seksisõltuvus) ei vabasta siiski isikut vastutusest, mis kaasneb tema tegevusega. Seksuaalne sundkäitumine ei õigusta vägivalda, ahistamist, seksuaalset survestamist ega oma partneri(te)ga sõlmitud kokkulepete rikkumist (näiteks petmist või manipuleerimist).
Kuidas kompulsiivset seksuaalkäitumist ära tunda?
Tegemist võib olla kompulsiivse seksuaalkäitumisega, kui mure järgmiste asjaoludega seoses on kestnud pikemat aega (vähemalt mitmeid kuid):
- seksuaalkäitumine (nt pornokasutamine, eneserahuldamine, seksimine vms) on inimese kontrolli alt väljunud,
- isik mõtleb sellele (või selle vältimisele) suure osa ajast ning see häirib igapäevast toimetulekut,
- sundkäitumine tekitab probleeme sotsiaalsetes suhetes
- ja/või toob kaasa muid soovimatuid tagajärgi
Kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul ei ole hetkel Eestis ühtseid diagnoosikriteeriume. See tähendab, et probleemi olemasolu ja ulatus selgitatakse välja koostöös seksuaalterapeudiga vestluse käigus. Selleks, et üldse kaaluda, kas tegu võib olla kompulsiivse seksuaalkäitumisega, peaks isik olema häiritud enda käitumisest ning tajuma selle üle kontrolli kaotamist. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu, et pole üldse oluline, milliseid konkreetseid korduvaid tegevusi isik teeb või kui sageli.
Näiteks mõne jaoks on probleem see, et ta vaatab iga päev tundide kaupa pornot ega jõua seetõttu õigeaegselt kooli. Teise jaoks võib see olla suutmatus hoiduda ebaturvalisest seksist erinevate juhupartneritega seksipidudel, kuigi ta lubas oma partnerile, et neil on monogaamne suhe. Kolmanda jaoks võib selleks olla eneserahuldamine mitu korda päevas, mille tõttu on ta kaotanud huvi oma sõprade ja pereliikmetega suhelda ning ei välju enam kodust. Mõnikord ei näe inimene ise enda käitumist üldse probleemsena, kuid rahulolematust väljendavad partner või vanemad. Niisugused juhul on vaja välja selgitada, kas üldse esineb probleemset käitumist või on tegemist suhteprobleemiga. Kui inimese käitumine on seaduspärane ja see teda ennast ei häiri, siis pole reeglina ka kompulsiivse seksuaalkäitumise teraapia vajalik. Küll aga on mõnikord tarvis pere- või paariterapeudi abi, et suhteid korrastada.
Kuidas kompulsiivset seksuaalkäitumist seksuaalteraapias käsitletakse?
Kui jätta kõrvale tuline teaduslik vaidlus selle üle, mis on antud nähtuse “õige nimi”, siis tuleb tõdeda, et on suur hulk inimesi, kelle seksuaalkäitumine ja selle kontrolli alt väljumise tunne valmistab neile endile või nende lähedastele meelehärmi. Need inimesed (ja ka nende lähedased) võivad vajada professionaalset abi, et olukorrast paremini aru saada ning õppida sellega toime tulema viisil, mis häiritust vähendaks ja elukvaliteeti parandaks. Abi saamiseks tuleks pöörduda seksuaalterapeudi, seksuaalnõustaja või seksuaalsuse teemal pädeva psühholoogi/psühhoterapeudi poole, kel on ettevalmistus seksuaalse sundkäitumisega töötamiseks.
Eelkõige tasub uurida, kas valitud spetsialist on antud teemaga kursis ning on suuteline ja huvitatud käsitlema seksuaalteemasid hinnanguvabalt, ilma klienti häbimärgistamata ja kahjustamata. Teraapia kulg on individuaalne, lähtuvalt mure tekkemehhanismidest, ulatusest ja alalhoidvatest teguritest. Selle käigus uuritakse probleemse käitumise taustal olevaid põhjuseid, püütakse leida erinevaid mooduseid pingete maandamiseks ja ellu tasakaalu toomiseks. Kuigi enese avamine ja abi otsimine võib tunduda hirmutav või keeruline, on oluline teada, et asjatundlik ja tolerantne spetsialist saab olla toeks enese aktsepteerimisel ja raskuste leevendamisel. Tuleb olla valmis, et teraapia võib osutuda pikaajaliseks ent tõhusaks ja huvitavaks enesearengu teekonnaks.
