Tallinnast pärit noorena olen terve elu põnevust ja enese proovilepanekut armastanud, et pidevalt edasi areneda. Minu eriliseks kireks on olnud aga tantsimine — peamiselt hiphop ning pisut juurde ka discot ja contemporary stiili.

Nii pühendasingi oma aja kooli kõrvalt tantsule — neist 9 aastat V.A.T. Stuudios ja hiljem DanceAct Subnines ning workshoppidel osaledes. Et tantsimine on mu kirg, püüdsin pidevalt sel alal edasi liikuda ja häid tulemusi saavutada. Nii jõudsimegi oma rühmaga pea kõigile tantsuvõistlustele Eestis, aga ka mujal Euroopas. Sealhulgas võistlesin nii väiksemate kui ka suuremate gruppidega ning saavutasin poodiumikohti isegi soolotantsus. Kokkuvõttes saan üles lugeda hulgaliselt auhinnalisi kohti ning aastate jooksul jõudsime tõesti igas kategoorias finaali.

Unistus olla parim tantsija

Minu suurim unistus oli alati ise tantsutreeneriks ja koreograafiks saada, et juhendada enda gruppi särasilmseid noori nii nagu minu treenerid seda tegid. Loomulikult inspireerisid mind sarnaselt paljudele teistele tantsusaated nagu “So you think you can dance” ning unistasin ka ise kunagi sellisesse saatesse minekust. Samuti soovisin olla osa välismaa suurtest ja tuntud tantsutruppidest nagu Uus-Meremaalt pärit Royal Family, kelle tantsijad on saatnud nii Jennifer Lopezi kui Justin Bieberit.

Sellegipoolest tundsin, et pean end kuidagi veel “kindlustama” ja mõtlema ka alternatiivsele stsenaariumile ehk sellele, kui tantsimisest ei saa siiski minu peamine karjäär. Seda just põhjusel, et Eestis pole tants veel maailmaga võrreldaval levelil ja edukaks on saanud väga vähesed. Nii otsustasingi minna ülikoolis hoopis ärindust õppima ja tegin endaga kokkuleppe, et kui töötan 20ndates kõvasti, siis võin rahuliku südamega 30-aastaselt tantsida ja tegeleda asjadega, mida tõeliselt armastan. Sellele andis omalt poolt tõuke võimalus liituda rahvusvahelise tudengite ettevõtlusprogrammiga Southwestern Advantage, mille raames ülikooli esimesel suvel Ameerikasse raamatuid müüma lendasin ning sealt täiesti uue inimesena tagasi tulin.

Probleemidest saavad väljakutsed ning vabanduste asemel lahendused

Otsus võtta vastu seiklus ja väljakutsed Ameerikas tulid paljuski sellest, et ärinduse tudengina tundus mulle, et kõik meie koolilõpetajate CV-d on üsna sarnased ning pean millegagi eristuma. Samuti võlus mind võimalus õppida korraga nii müüki, suhtlust, teiste kui ka enese juhtimist ehk kõike, mida ühel edukal ettevõtjal vaja.

Nüüd, mil tegutsen hariduslike raamatute müümise rahvusvahelises äris juba 4. aastat ning viin ka teisi noori sarnaselt endaga ettevõtlusmaailma avastama, tunnen selgelt, kuidas aastaid tantsimas käimine on mulle palju kasuks tulnud — õppisin sel moel nii järjepidevust kui pingetaluvust, mis rahvusvahelises töös on äärmiselt oluline oskus. Usun, et just see distsipliin, mida andsid mulle pikad trennid noorena, tuli kõvasti kasuks ka Ameerikas, kus tööpäevad olid 12-tunnised ning 6 päeva nädalas. Nii nagu käisin 9 aastat kooli kõrvalt konstantselt trennis, “parimatel” aegadel seda isegi 12 tundi nädalas, suudan ka praegu end vajalikel hetkedel kokku võtta ja anda endast kõik, et saavutada soovitud tulemus.

Enda pealt näen hästi, kuidas kõige suurem produktiivsus tekibki pinge all ja kuidas ka siis, kui tantsukava või müügitekst meelest lähevad, ikkagi naeratus näol edasi panna! Loomulikult on töö rahvusvahelises keskkonnas teistmoodi kui kodus ning on hetki, mil tunnen, et ei suuda emotsionaalselt enam edasi minna, kuid siis tuletan meelde ütlust: “See hetk, kui tunned, et edasi minna ei suuda, aga alla anda ka ei saa, on see hetk, kus toimub kõige suurem kasv”! Ja nii ongi! Nendele hetkedele vaatan siiani tänutunde ja uhkusega tagasi.

Üldiselt on töö pakkunud väga palju õppetunde ning andnud mulle meeletult laheda seltskonna, kellega end ümbritseda ning koos unistuste poole pürgida. Enam pole probleeme, vaid on väljakutsed — oskan näha igas olukorras positiivset külge ning vabanduste asemel otsida lahendusi.

Edu valem = enesekindlus + enesedistsipliin + väljendusoskus + julgus

Kolme aasta jooksul rahvusvahelises äris osaledes, ise välismaal igapäevaselt pikki töötunde tehes ja võõrastega suheldes ning nii seal kui ka Eestis oma tiimi välja õpetades ja noori värvates olen enim õppinud seda, kuidas töötavad “sisekõne” ning meie uskumused. Isegi siis, kui tulemused pole olnud korraga sellised nagu olen soovinud, on aidanud jõuda eesmärgini enesekindlus, järjepidevus ja usk, et kui lähen edasi ega anna alla, läheb kõik hästi.

Julgustan ka kõiki teisi noori ja sealhulgas just naisi lähtuma põhimõttest, et “pole tähtis, kuidas alustad, vaid see, kuidas lõpetad”. Mida rohkem on väljakutseid, seda rohkem tekib paratamatult ka endas kahtlemist ning negatiivseid hääli peas, mis hirmutavad seatud eesmärkide poole püüdlemist. Aga eks alati tunduvadki paljud asjad võimatud, kuni need ära teed. Nii olen kümnekordistanud oma varasemate aastate müügitulemusi ning ainuüksi möödunud suvel müüsin ühe nädalaga peaaegu sama palju raamatuid kui kogu esimese Ameerikas veedetud suve jooksul kokku! Seega usun, et uskumused on murdmiseks ja meie mõistus on meie suurim takistus.

Olen täna äärmiselt õnnelik, et otsustasin sellise hulljulge seikluse ette võtta ning saan ka teisi noori täna endaga kaasa võtta. Sest olgem ausad — vahet pole, kes Sa kunagi olla tahad, edu printsiibid on suures osas ikka samad: enesejuhtimine, head harjumused, positiivne mõtteviis, suhtlusoskus, müügioskus ning järjepidevus! Seetõttu olengi nii veendunud, et iga tudeng peaks vähemalt korra sellisest enesearengu programmist osa võtma!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid