Psühholoog selgitab: miks me murrame antud lubadusi?

Üks noormees minu praksises kurvastas pikaajalise suhte lõppemise üle. Nad olid partneriga elanud koos palju aastaid – lubadus koos olla sisaldas sõna “igavesti”. Lahkuminek oli nende mõlema jaoks äärmiselt piinarikas, kirjutab psühholoog Melissa Ritter.

”Ma armastasin teda, ma tõesti armastasin, aga ma teadsin alati, et see ei olnud nii sügav ja jõuline tunne, kui ma oleksin soovinud,” ütles mu patsient pisarsilmi.

Juba suhte algusest peale tundis mu patsient samaaegselt vastakaid emotsioone: ta armastas oma partnerit, kuid tundis uduselt ka rahulolematust ja meeleheidet, tundeid, mis ei pälvinud tema teadlikku tähelepanu, need jäid alateadlikuks. Lõppude lõpuks lõid nad koos armastava suhte, ilusa elu.

Oluliste negatiivsete tunnete tunnistamine oli minu patsiendi jaoks hirmutav. Ta ei tahtnud suhet kaotada, kuid oli siiski kaudselt teadlik ärritusest, igavusest ja üksindustundest, mida see suhe temas tekitas. Kui see konflikt tema teadlikku teadvusesse jõudis, suutis ta kergenduse ja ärevusega uurida varem teadvustamata tundeid.

Just need negatiivsed tunded, mida me ei taha teadvustada, ei lase meil täita lubadusi, mida me anname või mille puhul pealtnäha tunneme, et me ju tahame neid täita. Olgu selleks vastumeelse ülesande täitmine või truudusevanne, millele andja 100% südames alla ei kirjuta.

Allikas: Psychology Today