„Tunded, mis valdavad: segadus, hirm, kaastunne! Ja peast käib muudkui läbi mõte: see lihtsalt ei saa olla võimalik! Samal ajal on südames tänutunne, et Eesti on vaba ja et meil on inimesed, kes hoolivad, korraldavad Ukraina auks toetusavaldusi, annetavad raha ja vajalikke tarbeid.“

Toetame kõik ukrainlasi nii nagu saame

Tokko tegi ka omapoolse rahalise annetuse Punasele Ristile ja kutsub teisigi võimalusel seda tegema. „See on vähim, mida ma teha saan. Kutsun üles ka sind ühel või teisel moel Ukrainat ja ukrainlasi toetama,“ ütleb ta.

Tokko sõnab, et see, kuidas Eesti ja teised riigid ukrainlasi toetavad, on südantliigutav ja ühtlasi lootustandev. Nii praegust olukorda, aga ka tulevikku ja Eesti julgeolekut silmas pidades.

Oluline on kanda hoolt enda ja oma lähedaste eest

„Oluline on sellel hirmutaval ja ebakindlust tekitaval ajal ka enda ja oma lähedaste eest hoolt kanda, et mitte lasta hirmul täielikult oma elu üle võtta. Tundsin ise, kuidas 24. veebruaril järjest uudiseid lugedes hirm aina kasvas, ma ei saanud sel ööl hästi magada ja tundsin, et minu tegutsemisind oli halvatud,“ meenutab ta tol hetkel end vallanud tundeid. „Sain aga aru, et selles pidevas hirmutundes ei ole minust mingit kasu — ei teistele ega ka endale.“

Järgmisel päeval otsustas ta panna oma fookuse nendele asjadele, mida ise saab mõjutada. Ta hoiab ennast uudistega kursis, kuid ei lase nendel oma elu üle võtta.

„Minu üleskutse on, et teeme igaüks omalt poolt kõik, mida saame, et Ukraina inimesi toetada, olgu selleks siis rahaline toetus või mõtteis heade soovide saatmine. Samal ajal püüame säilitada tänutunnet, teha asju, mis pakuvad rõõmu ning hoiame ennast ja oma lähedasi. Koos oleme tugevamad!“ ütleb ta.