"Pärast seitset aastat abieluõnne (ja üksteist aastat paarina) on meie suhtes endiselt kiindumus ja armastus. Entusiasm ühise elu suhtes? Muidugi! Kirg? Pigem mitte. Romantika? See pole meie jaoks.
Ta tuleb töölt koju, ma lõpetan töötamise, me valmistame õhtusööki, sööme õhtust, vaatame koos telekat — see on minu unistuste elu. Ma lihtsalt ei saanud sellest kunagi aru, kui ma vallaline olin.
Kui mu mees oli veel mu poiss-sõber, siis kurtsin, et kuna me peaaegu kunagi ei tülitsenud, siis ei olnud meil ka kirglikku leppimisseksi. Meil oli erimeelsusi, ta suhtus sellesse mõistlikult ja me leidsime lahenduse. Ta ei tõstnud minu peale kunagi häält, isegi kui ma tema peale karjusin. See pani mind ennast jobuna tundma, nii et ka mina otsustasin, et ei lähe lahkarvamuste korral endast välja. Nägin seda lapsena oma vanemate pealt piisavalt.
Me ei seksi küll tihti, kuid meil on koos tore. Ma naudin ta lähedust ja rõõmustan, kui kuulen teda kojutulles välisukse võtit keeramas. Eelistan kire asemel turvatunnet."
Allikas: YourTango
