Ärkan aeglaselt. Kui kaua ma maganud olen? Keeran ennast ja vaatan öökapil olevat kella: 22.59. Sirutan jalgu. Kas David viis mind voodisse? Linad minu ümber on karged ja jahedad ning ma kaalun uuesti silmade sulgemist ja magama jäämist — aga siis ma jääksin meie kihlumisööst ilma, nii et sunnin silmad lahti. Meil on veel šampanjat, mida juua ja me peame seksima. Niisugune peaks üks kihlumisele järgnev öö välja nägema. Ma haigutan, pilgutan silmi ja tõusen siis õhku ahmides istukile. Sest ma ei ole meie voodis. Ma ei ole isegi mitte meie korteris. Mul on seljas pidulik punane kleit, millel on pärlitega ääristatud kaelus. Ja ma olen kuskil, kus ma kunagi varem olnud ei ole.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid