“Kohtusin oma elukaaslase ja püsiva partneriga kümme aastat tagasi. Olime mõlemad 25aastased ja meie mõlema seljataha jäi paar lühisuhet. Oleme elanud terve aeg ilma suuremate draamadeta — jah, nääklusi on ikka ette tulnud, aga selliseid tormilisi kokku-lahku minekuid mitte. Arvasin alati, et see on hea ja eelmise aasta alguses hakkasin isegi mõtlema, et ehk võiks nüüd varsti hakata ka lapsi planeerima.

Ja siis… nagu oleks kogemata millegagi karma endale kaela tõmmanud, muutus järsku kõik. Mees muutus apaatsemaks, ei viitsinud enam kodustes tegemistes kaasa lüüa, voodielu käis täiskäigul alla, ma oleksin järsku nagu võõra inimesega koos. Olen üritanud temaga sellest rääkida, pakkunud välja ka suhtenõustaja juurde minekut, aga tema raiub aina edasi, et midagi pole juhtunud ja ärgu mõelgu ma probleeme välja. Aga minu armsast aktiivsest mehest on saanud keegi, kes ei huvitu enam mitte millestki! Olen vargsi ka tema lähimatelt sõpradelt uurinud, nende teada ei ole mu elukaaslane mõnda drastilist muutust läbinud…

Ma nüüd tõesti ei tea, mida teha. See olukord läheb aina halvemuse poole, tema aga eitab kõike kategooriliselt. Maha jätta, ehkki täiesti otsest põhjust ju ei ole, tundub ka veidi nadi. Praeguses seisus tunnistan ausalt: eelistan, et ta mind petaks ja ma saaksin sellest teada, oleks kergem maha jätta ja eluga edasi liikuda. Hetkel oleme lihtsalt nõiaringis. Aga ma tahan veel ühe võimaluse anda, et hiljem mitte kahetseda. Seega uuringi suuremalt ringilt — kas on veel mõni paar, kelle suhe on olnud pikemalt täielikus madalseisus? Kas sellest on lootust väljuda? Kuidas?”

Hea lugeja, kui oskad taolises olukorras nõu anda, jaga oma teadmisi loo kommentaarides!