Ohkasin. Ma nii väga lootsin, et ärkan maailma, kus me saame jätkata selliselt, nagu olime ette kujutanud. Aga maailmal oli meile üllatusi ja õppetunde. Pidasime niisiis koosolekut, ega meil paremat sõna polnud. Oksana tegi priimusel hommikukohvi, istusime koopaava lähedal põrandal, läbi kamuflaažvõrgu paistis meie peale päikesemuster, ja me üritasime arutada edasist. Pidime vaatama näkku sellele, kui äpardlikult oli meie põgenemine välja kukkunud.