Köögis solgutan parajasti teekotikest oma tassis, kui naeruiha uhab minust üle nagu ookeanilaine, mind peaaegu jalust lüües. Toetun köögikapile ja vappun hääletult. Joshua ei tee minust välja, kui endale kohvi valmistades köögis ringi liigub. Tõstan pilgu ja näen, kuidas ta avab kapi miilijagu mu peast kõrgemal, ja tunnen ta keha kuumust sõrmejagu oma seljast eemal. See on nagu päikesepaiste. Ma olin ära unustanud, et teised inimesed on soojad. Ma tunnen ta naha lõhna. Naeruiha kaob. Mul pole olnud ainsatki kontakti teise inimesega pärast seda, kui mu juuksur Angela tegi mulle peanaha massaaži – ja sellest on möödas umbes kaheksa nädalat. Nüüd kujutan ette, kuidas ma naaldun Joshua vastu ja lasen lihased lõdvaks. Mida ta teeks, kui ma minestaksin? Küllap laseks mul põrandale kukkuda ja seejärel nügiks mind jalaga. Ajust vilksab läbi järgmine kujutluspilt. Joshua haarab minust kinni ega lase kukkuda. Ta käed on mu piha ümber ja sõrmeotsad pigistavad ihu.
