Elamused Pärnu maanteelt. Otsustaks äkki ära, kas tahad 5 minutit varem kohale jõuda või elada?

Sõidaks nädalavahetusel Pärnusse! Käiks teatris, naudiks eluilu ja keskkonnavahetust. Kõlab hästi, aga seest võtab õõnsaks mõte kohale jõudmisest. Täpsemalt siis elamused maanteelt. Nuputan, millal ma viibisin viimati maanteel ega näinud ühtegi eluohtlikku möödasõitu. Ei nuputagi välja.

Kujutan ette, kuidas paljud ei jõua sissejuhatusest kaugemale ilma lõõpiva mõtteta: "Ära siis sõida, kui ei julge! Raudselt tekitad ise eluohtlikke olukordi oma venimisega maanteel, kui tuigerdad 80-ga 90 alas." Ütlen ennetavalt, et ei sõidagi. Ma kardan. Mul on juhiload, aga ikka kardan. Sest juba see, mida ma näen kõrvalistuja vaatevinklist, on piisav, et sisikond krampi tõmbuks.

Pärnu maantee ei ole nii lai, et sinna mahuks mugavalt kolm kujuteldavat sõidusuunda ära. Ja just need tekkisid laupäeval, mil sõitsime Pärnu poole. Olgu tänatud (jälle!) juhi külm närv ja kiirreageerimisoskus, kui vastassuunast otsustas üks juht teha möödasõitu nii, et kolm autot olid kõrvuti. Väga lähedal ja suure kiirusega. Suudad juba rahulikumalt hingata ja paarkümmend kilomeetrit edasi sõita, kui see juhtub jälle. Ja järgmisel päeval Tallinnasse tagasi sõites uuesti. Tegu ei olnud kummalgi korral nii-öelda maantee tipptunniga. Spetsiaalselt sai ajastatud nii, et oleks võimalikult vähe autosid.

Tuututamine ja närvilised möödasõidud on osa igast maantee-elamusest. Aga kas peavad olema? Kas järjekordsete hukkunutega liiklusuudised ei pane tõesti mõtlema, et sõidaks ehk normaalse piirkiirusega? Selle asemel, et teha uus närviline möödasõit, tegeleks ehk juba ennetavalt enda liiga kiire närviminekuga? Valiks ehk järgmine kord kõvatamise asemel viis minutit hiljem sihtkohta jõudmise. Iseenda, teiste autos olijate ja kaasliiklejate närvide ja ehk ka elude säästmise.