Vabatahtlikuks sõjapõgenike abistajaks suundunud Kirill: pimedus, rõskus, sooja toidu puudus. Põgenikud soovivad jagada

“Kuulad sõjapõgenike läbielamisi ja üritad hoiduda nendega koos pisarate valamisest,” räägib Kirill Badikin, varem turismisektoris töötanud mees, kes sõja algusest peale on tegutsenud igapäevaselt vabatahtlikuna. Ta tunneb, et praeguses olukorras, kus on aega ja võimalik panustada, tuleb kindlasti seda teha.

 “Esimestel päevadel oli väga raske end tagasi vaos hoida, üritad emotsiooni mitte välja näidata…” meenutab ta. “Inimesed, kes saabuvad vahetult sõjakoldest. Me ei tea ju täpselt, mida nad läbi on elanud ja kui kaua siia liikunud. On vaja hakata kohe tegelema nendega ja vaadata edasi, mis neist nüüd saab. Mõned sõjapõgenikud ei teadnud, kus nad on. Inimesed istusid Ukraina piiril olevatesse bussidesse, et sõjakoldest kiirelt eemale saada.

„Pimedus, rõskus, sooja toidu puudus. Kuuled konstantselt sireenide lõugamist ja pommide lõhkemist, kuulilaske ning lennukite lendamist oma pea kohal. Detailid, mis tulid põgenike jutust iseenesest välja. Sõjapõgenikud soovivad jagada ja ise rääkida,” teab ta omast kogemusest ning sõnab, et siis ongi vaja end kokku võtta, kuulata ja mitte koos nendega pisarat valada. “Väga palju on naisterahvaid, kes nutavad oma abikaasasid taga, kes on rindel. Ja kõige emotsionaalsemad on vanemad naisterahvad, kelle pojad jäid Ukrainat kaitsma.