“Ei ole ma varem kuulnud taolist masendust tekitavat asjaolu, suhtest vanaema ja põnnide vahel. Olgu, nende omavahelise suhtega on kõik korras, ta on küll hea vanaema, kui lastega koos on ja tegeleb, aga mis ei ole kohe üldse korras, on see, et ta eeldab, et me maksame talle mehega aja eest, mil ta lapsi hoiab.

Ta on oma pojakese täiesti ümber sõrme keeranud. Jah, mu mees teenib head palka ja ütleb, et ega ema siis üüratuid summasid ei küsi, paari tunni eest 20 eurot ei ole ju hull maksta! Aga minu meelest on asi põhimõttes. Mis vanaema see selline on? Oleks, et ta elaks kaugel ja siis me maksaks näiteks transpordi eest, aga ei. Ta elab meist ligi kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel ja kõigele lisaks ei ole tegu vireleva pensionäriga, ta käib poole kohaga tööl. Ja ta on lesk ning mehest jäi alles korralik pärandus, ma olen sellega kursis küll.

Oi, kui palju tülisid meil on mehega sel teemal olnud. Minu jaoks on tegu alatu väljapressimisega, tema selles probleemi ei näe. Nii palju parema meelega viiksin lapsi oma armsa ema juurde hoiule, kui vahel vaja on, aga tema elab teises Eesti otsas…

Olen täiesti nõutu. Kas peaksin laskma sellisel alatusel jätkuda või oleks aeg ämmale kõik selgeks teha? Samas on tegu vägagi solvuva natuuriga ja ma ei jaksa tegeleda veel ühe peretüliga. Ehk on keegi veel sellises olukorras olnud ja teab nüüd, kuidas seda delikaatselt lahendada?"

Lugejad, kes te olete sellise olukorraga kokku puutunud — andke palun kommentaarides nõu!