Katkend raamatust "Eesti moe 100 aastat. Koduvillasest kõrgmoeni", mis on esimene Eesti moeajalugu tervikuna käsitlev emakeelne väljaanne. Ühtlasi on „Eesti moe 100 aastat“ sügav kummardus kõigile omamaist rõivakultuuri edendada aidanud inimestele.
Kaubamajad ja Viru ärikad
1960. aastal sai Tallinn uue ajakohase kaubanduspinna — Tallinna kaubamaja. Seal müüdi kõike alates nööpnõeltest kuni karusnahksete kasukateni. Paljude jaoks oli see moodne hoone unistuste töökoht ja uusehitist peeti isegi läänelikumaks kui Leningradi kaubamaja, sest üleminek letimüügilt iseteenindusele oli nõukogude süsteemis väga uuenduslik samm.
Kleidi- ja ülikonnakangaid müüdi esialgu teisel, jalatseid ja valmisrõivaid aga kolmandal korrusel, kust sai ka galanteriikaupu ja pesu. Algusaastatest mäletatakse kaubarohkust ning haruldast võimalust rõivaid oma käega katsuda ja selga proovida. Paradoksaalsel kombel tehti isegi defitsiidiajastul reklaami. Kaubamajas toimusid moedemonstratsioonid, kus letile seisma jäänud kaupu tutvustati müüjate seljas ja jalas. Samas ei pandud vitriinidesse kunagi välja neid kaupu, mida niigi hästi osteti. Vaateakende kujundamisel abistasid müüjaid kunstnikud, kes üritasid mannekeenidele selga sättida ostma peibutavaid komplekte. Nende ülesandeks oli ühtlasi pakkimispaberite ja hinnasiltide kujundamine.
1966. aastal avati kaubamaja ka ülikoolilinnas Tartus ja kaks aastat hiljem Saaremaal. Mujal kujunesid peamisteks ostlemiskohtadeks tavapärasest rikkalikuma kaubavalikuga väiksemad universaalkauplused. Ehkki olukord kaubanduses oli mõnevõrra paranenud, polnud moekaid rõivaid vabamüügis piisavalt ja sageli tuli nende nimel seista tunde pikas järjekorras. Endiselt mängisid rolli nii tutvused kui ka letialune kaup. Kuna kõige suurem probleem oli jalatsitega, joosti eriti tormi importkingadele ja -saabastele. Müüjatel on hästi meeles üheks moeröögatuseks saanud plokk-kontsaga sukksaapad, mis maksid terve kuu palga. Neid võis endale lubada vaid selletõttu, et muu elu oli odav.
Suuremates sadamalinnades tegutsenud valuutapoed ning serdi- ja boonipoed avati Nõukogude Liidus 1960. aastate alguses. Tallinnas Vase tänaval asus Albatross, kus nii diplomaadid kui ka Eesti Merelaevanduse ja Eesti Kalatööstuse kaugsõidulaevade meremehed said oma booniteenistust kasutada. Teistel oli boonide omamine rangelt keelatud. Isegi neis poodides oli oma defitsiitkaup, mida sai vaid tutvusi kasutades. Tavakodanik pääses neid lette uudistama alles 1980. aastate lõpus, kui sealt enam midagi märkimisväärset osta ei olnud. Serdipoodidest võisid paremaid kaupu osta need, kes olid saanud välismaalt päranduse. Ettevõtlikumad käisid ka kaubareisidel Venemaal ja Lätis.
Süveneva kaubadefitsiidi ajal avati 1974. aastal Tallinna teenindusmaja, kus õmblemisega tegeles ühtekokku 550 inimest. Hiiglaslikus kompleksis asus ka juuksur ja juba 1961. aastal alustanud individuaalõmblusvabrik Lembitu, mis hakkas enda korraldatud moeetendustel esitlema õmblus- ja silmkoemudelite väikeseeriaid. Müüdi ka poolfabrikaate ehk lõpuni viimistlemata rõivaid. Kolm aastat hiljem loodi Kiviõli ja Sillamäe õmblusvabrikute põhjal noorte- ja lasterõivaste õmblustootmiskoondis Noorus. Kuigi 1970. aastatel kerkis Eestis teisigi uusi tootmishooneid ja renoveeriti kaubandusvõrku, näib sellegipoolest, et plaanimajandusele orienteeritud tootmises hakkas ind raugema. „Nõudke kaubandusvõrgust Eesti NSV kergetööstusettevõtete uudistoodangut!” kirjutab ajakiri Siluett naiivselt 1974. aastal, soovitades osta Klementi, Kommunaari ja Baltika mudeleid ning loetledes, mida uut on vabrikutel pakkuda. Pisteliselt tutvustatakse ka Sangari triiksärke ja vabriku Tekstiil tooteid. Karusnahast esemeid ja galanteriikaupu valmistas kombinaat Linda. Jalatsivabrikutes hakati 1970. aastate keskel tootma vulkaniseeritud tallaga meeste spordijalatseid ehk botaseid, mille tallad muutusid aja jooksul pulbriks. Trikoosärkidele trükiti küll populaarsete koomiksitegelaste piilupart Donaldi ja Miki-Hiire värvilisi pilte, kuid mood oli suletud nõukogude süsteemis justkui lõksus, sest kasumlike tiraažide ja unikaalse autoriloomingu müügiks puudusid riigi luba ja võimalused. See oli ka põhjus, miks välisturistid pidasid Tallinna tänavapilti endiselt igavaks ja halliks.
Viru hotelli valmimisega 1972. aastal tekkis kihtkond hangeldajaid — tänavanurkadel defitsiitseid moekaupu pakkuvad Viru ärikad. Tegevus oli riskantne, sest valuutat omada ei tohtinud. Välismaised püksipaarid tõid kenasti sisse, sest teksa- ja velvetpüksid maksid keskmisest kuupalgast rohkem. Samas võis neid ostes ka petta saada, näiteks kui kodus pakendit avades selgus, et makstud raha eest oli saadud vaid üks teksasäär: mõned eriti nahaalsed aferistid lõikasid hinnalise püksipaari kasumi duubeldamiseks pikuti pooleks. Kuna tänaval puudus proovimisvõimalus, tuli müüjat pimesi usaldada.
Defitsiitsete kaupadega hangeldajaid leidus ka töökohtades. Mõistagi olid hinnad krõbedad, kuid staatusesemete omamine veelgi tähtsam. Vajalikke asju said pered ka tuttavatelt „kodustatud” soomlastelt või sugulaste saadetud pakkidest. Leidus ka poolpõrandaaluseid rätsepaid, kes rõivad meremeestelt või spekulantidelt hangitud teksakangast valmis õmblesid.
Paar ehtsaid lääne „kulukaid” ei olnud sealjuures lihtsalt püksid, vaid sümboliseerisid kõike seda, mis jäi teisele poole raudset eesriiet. Esimesed Eestis tootma hakatud puuvillasest Orbita-nimelisest kangast püksid ristis rahvas nõukaaja kulumatuteks. Teine levinud väljend oli „sanglerid”, mis ühendas kodumaise teksapükste tootja Sangari ja maailmaklassi Wrangleri nimed. Kuigi need olid sarnaselt India Milton’site ehk Cowboy Jeans’idega ülijäigad ja nõudsid tõsist sissekandmist, kinnistas ihaldatud teksapükste tootmine Eesti kui nõukogude lääne euroopalikku kuvandit veelgi. Teksade masstootmine algas pärast 1981. aastat, kui õmblusvabrik Sangar sai kätte spetsiaalse teksaliini Soome tootjalt Beavers. Teksadega koos kujunesid väärtuslikuks moekaubaks restorani kolmekäigulise lõuna hinna eest soetatud välismaised pildiga kilekotid, mida eksponeeriti tänaval käies meelsasti isegi siis, kui seal midagi sees ei olnud.
