Kaubamajad ja Viru ärikad
1960. aastal sai Tallinn uue ajakohase kaubanduspinna — Tallinna kaubamaja. Seal müüdi kõike alates nööpnõeltest kuni karusnahksete kasukateni. Paljude jaoks oli see moodne hoone unistuste töökoht ja uusehitist peeti isegi läänelikumaks kui Leningradi kaubamaja, sest üleminek letimüügilt iseteenindusele oli nõukogude süsteemis väga uuenduslik samm.
Kleidi- ja ülikonnakangaid müüdi esialgu teisel, jalatseid ja valmisrõivaid aga kolmandal korrusel, kust sai ka galanteriikaupu ja pesu. Algusaastatest mäletatakse kaubarohkust ning haruldast võimalust rõivaid oma käega katsuda ja selga proovida. Paradoksaalsel kombel tehti isegi defitsiidiajastul reklaami. Kaubamajas toimusid moedemonstratsioonid, kus letile seisma jäänud kaupu tutvustati müüjate seljas ja jalas. Samas ei pandud vitriinidesse kunagi välja neid kaupu, mida niigi hästi osteti. Vaateakende kujundamisel abistasid müüjaid kunstnikud, kes üritasid mannekeenidele selga sättida ostma peibutavaid komplekte. Nende ülesandeks oli ühtlasi pakkimispaberite ja hinnasiltide kujundamine.
1966. aastal avati kaubamaja ka ülikoolilinnas Tartus ja kaks aastat hiljem Saaremaal. Mujal kujunesid peamisteks ostlemiskohtadeks tavapärasest rikkalikuma kaubavalikuga väiksemad universaalkauplused. Ehkki olukord kaubanduses oli mõnevõrra paranenud, polnud moekaid rõivaid vabamüügis piisavalt ja sageli tuli nende nimel seista tunde pikas järjekorras. Endiselt mängisid rolli nii tutvused kui ka letialune kaup. Kuna kõige suurem probleem oli jalatsitega, joosti eriti tormi importkingadele ja -saabastele. Müüjatel on hästi meeles üheks moeröögatuseks saanud plokk-kontsaga sukksaapad, mis maksid terve kuu palga. Neid võis endale lubada vaid selletõttu, et muu elu oli odav.
Suuremates sadamalinnades tegutsenud valuutapoed ning serdi- ja boonipoed avati Nõukogude Liidus 1960. aastate alguses. Tallinnas Vase tänaval asus Albatross, kus nii diplomaadid kui ka Eesti Merelaevanduse ja Eesti Kalatööstuse kaugsõidulaevade meremehed said oma booniteenistust kasutada. Teistel oli boonide omamine rangelt keelatud. Isegi neis poodides oli oma defitsiitkaup, mida sai vaid tutvusi kasutades. Tavakodanik pääses neid lette uudistama alles 1980. aastate lõpus, kui sealt enam midagi märkimisväärset osta ei olnud. Serdipoodidest võisid paremaid kaupu osta need, kes olid saanud välismaalt päranduse. Ettevõtlikumad käisid ka kaubareisidel Venemaal ja Lätis.